NATO naabrid

Kui mõlemad osapooled räägivad vajadusest lõpetada vastasseis, siis millest nad tegelikult räägivad? Kas ühisest leppimisest? Või vajadusest teine osapool likvideerida?

NATO ja Venemaa räägivad üksteise võidu vajadusest väljuda Külma sõja kaevikutest.

NATO kinnitab Venemaale, et viimane peaks lõpetama kolli maalimise. Et NATO ei ole Venemaa vaenlane. Et tegelikult on neil hoopis vaja nii ühist asja ajada kui ka ühist kasu saada. Ja et NATO ei ähvarda Venemaad karvavõrdki. Ning et NATO laienemine tugevdab ühist julgeolekut, sest sel moel laieneb stabiilsuse tsoon.

Venemaa omakorda raiub vastu, et NATO peaks lõpetama laienemise ning tegelikult üldse lakkama olemast. Et NATO olemasolu kui selline ning eriti laienemine näitab tema tõelist palet – Venemaa-vastasust. Et kogu see stabiilsuse tsooni laienemise jutt on puru silmaajamine ning et tegelikkuses on see ühe osapoole (so NATO) julgeoleku suurendamine teise (so Venemaa) arvel.

Eri maailmanägemused

Ühesõnaga, üks räägib ühise julgeoleku ruumist, teine mõjutsoonidest. Värvikalt ütles selle mõtte välja üks Venemaa sõnakaid politolooge, Riigiduuma saadik Sergei Markov: „NATO on USA SRÜ.^“ Selle kunstiliselt kauni võrdluse juurde tahaks küll küsida – kas keegi mäletab, et viimasel ajal mõni riik oleks SRÜ'sse kippunud? Või et vähemalt mõne välisriigi liider selle organisatsiooni tippkohtumisele läinud?

Kuid olgu, selline ironiseerimine ei vii meid kuhugi, seda enam et maailmas eksisteerib terve mõttevool, mis näebki kõiki rahvusvahelisi organisatsioone suurvõimude käepikendusena.

Nii ehk teisiti – kas panete tähele üht seaduspära? Mõlema poole retoorikas on keskne koht laienemisel, mis sest et sellest räägitakse erinevate sõnadega.

Mida aga arvavad vaidluse tulipunktis olijad ise? Need riigid, kes paiknevad nn ühisnaabruses ja kelle ümber käib suuresti kogu see sõnasõda. Siinkohal pean silmas endisi NLiidu koostisosi, sest just siiamaale soovib Venemaa tõmmata nö punast joont, mida keegi ületada ei tohi.

Ühisnaabrus?

Siin võib välja tuua neli gruppi. Kesk-Aasia, Kaukaasia, pisut omaette alagrupina Moldaavia ja nö slaavi kolmik. Iga selline grupp on tinglik ja hõlpsasti vaidlustatav, kuid mõistmiseks peab lihtsustama ja lahterdama.

Kesk-Aasia võime kohe üsna kõrvale jätta. Ehkki NATO huvid piirkonnas on küll olemas, piirduvad need eelkõige logistiliste ülesannete lahendamisega. Ka vastupidine huvitatus ehk siis piirkonna riikide soov NATOga ühte asja ajada on pigem taktikaliste, kuid strateegiliste huvide tasandil.

Kaukaasia kolmik on geopoliitika armastajatele tõeline maiuspala, nn Suure Mängu kehastus. Kolm riiki kehastavad kolme eri maailma (islamistlikku, postsovjetlikku ja nn läänt), ent kõigi tunnused on siin lootusetult põimunud. Ka kõige läänemeelsem neist (Gruusia) kannab endas nõuka-ajastu sügavaid arme. Moslemlik Aserbaidžaan on vastastikku huvitatud koostööst Läänega. Venemaale orienteeruv Armeenia kompab ebalevalt ka teisi võimalusi. NATO jaoks tervikuna on see võtmetähtsusega regioon, seda kasvõi Iraani läheduse tõttu.

Moldaavia kuulub tinglikult Kaukaasiaga ühte gruppi. Üldiselt läänemeelne, ent kistud riik pakub NATOle huvi ja on ise huvitatud lääne-integratsioonist, kuid probleeme on sel teel rohkem kui üks.

No ja lõpuks see nn slaavi kolmik. Ehk siis Valgevene-Venemaa-Ukraina. Justnimelt sellise ühtsena sooviks seda näha eurasianistlikult-isolatsionalistlikult meelestatud mõtlejad Venemaal. Ukraina puhul pole selline soovmõtlemine kuigi õigustatud, vaatamata viimastele poliitilistele pinnavirvendustele. Valgevene hoidmine nö paariariigina ja seega Lääne haardest väljas on senikaua õnnestunud.

Veider partnerlus

Venemaa ise aga – oh üllatust – tõlgendab end Lääne ja NATO strateegilise partnerina. Ning Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev läheb sel nädalal (20.nov) toimuvale NATO tippkohtumisele. Ehk siis Venemaa näib Moskva vaatevinklist olevat ainus riik, mis kogu eelnevast loetelust peaks ja tohiks NATOga koostööd teha. Ja seda kõige tõsisemal, strateegilisemal tasandil.

Nii et millest nad siiski räägivad? Koostööst, mis on ühekorraga hädavajalik ja ilmvõimatu? Külmast sõjast, mille produktid nad mõlemad on – NATO võitjana ja Venemaa kaotajana? Ühisest ja jagamatust julgeolekust, mille osas üks mängib zero-sum ja teine win-win reeglite järgi?

Lõpetuseks pööran austatud lugejate tähelepanu ühele pisiasjale. NATO ei plaani Venemaad ära kustutada. Moskva aga räägib vajadusest uue julgeoleku-arhitektuuri järele, milles NATO'l enam kohta poleks.

Strateegiline partnerlus organisatsiooniga, mille olemasolu peab teine osapool ebaotstarbekaks ning mille lähenemist ühtlasi julgeoleku-ohuks, on pehmelt öeldes kummaline.

Karmo Tüür
15.11.2010

---

lugu ilmus 20.nov ajalehes DzD