Minu jaoks on selline mõiste „äärmus-“ liiga kergekäeline kasutamine küll küsitava väärtusega, kuid igatahes on enamik Saksamaa muudest poliitilistest jõududest teatanud, et nende jaoks on AfD (Alternative für Deutschland) koostöökõlbmatu. Mis tähendab, et vaatamata suurele häältesaagile ei pruugi nood tegelased ikkagi võimule saada, kui kõik ülejäänud suudavad ise koalitsioone moodustada.
Kuid seesinase jutukese peateemaks pole mitte Saksamaa parteipoliitilised eripärad, vaid laiem muster, mis on oluline kogu Euroopa jaoks, seega puudutab ka meid.
Üldine muster
Saksamaa on praegu lihtsalt see ere näide, mis iseloomustab süsteemset kriisi nähtuses, mille nimeks on heaoluriik. Või siis „ehk hoolekanderiik (inglise keeles welfare state) ehk sotsiaalriik (saksa keeles Sozialstaat) on valitsemisvorm, mille puhul riik kaitseb ja toetab kodanike majanduslikku ning sotsiaalset heaolu. See põhineb seadustega sätestatud õiguskorral ja ametnike hoolekandel, mille eesmärk on tulusid ümber jagades tagada riigi elanikele võrdsed võimalused ning toetada neid kodanikke, kes ei suuda endale tagada minimaalselt vajalikke elutingimusi“
Lihtsamalt öeldes elukorraldus, kus riik on endale võtnud kohustuse hoolitseda inimeste heaolu eest. Kas see idee on algselt hea ja üllas või juba ette rumalusele ja ahnusele üles ehitatud, on filosoofiline küsimus. Igatahes on tegu ümberjagamisele ja eeskostele mõeldud süsteemiga, kus alguses võetakse elanikelt raha ja vastutus, tagasi aga antakse vähemalt näiline turvatunne ning enam-vähem kindlustatud vanaduspõlve illusioon.
Selle süsteemi häda on see, et asi saab toimida päriselt ainult ideaaltingimustes, kus majandus kogu aeg kasvab. See tähendab et riigil on sisuliselt lõppematu ja kasvav ressurss (eelkõige elanikelt korjatavate maksude näol), mida siis ümber jagada. Sest et kui juba on hakatud midagi andma, siis tuleb seda teha järjest rohkem, toetuste jms vähendamine ei käiks selle filosoofiaga kokku.
Heaolu tõmbab ligi
Sellega on ainult see häda, et enamikes riikides ideaaltingimusi pole. Heaolu tähendab muuhulgas ka head haridust. Hea elu ja haridus toovad endaga kaasa sündivuse languse – see on täiesti loomulik. See tähendab ennast kinni kiiluva ringi käivitamist – elanikkond vananeb, pensione jms toetusi on vaja välja maksta järjest rohkem, kuid tööturule siseneb järjest vähem inimesi. See tähendab aga tulu- ehk maksubaasi kahanemist.
Põhimõtteliselt on sellel olukorral kaks lahendust: kas vähendada kulusid või suurendada tulusid. Kulusid, st toetusi vähendada ei saa, mäletate? Seega saab mõelda tulubaasi ehk tööturule sisenejate hulga suurendamise peale. Kui omal neid va pealetulijaid võtta pole, siis toome väljast sisse, onju lihtne?
Õigemini ei pea isegi tooma, nood hakkavad ise tulema. Sest et siin on ju hea elada – heaoluriik, eks ole? Ja heaoluriigis leidub alati piisavalt neid, kes asuvad heast elust tulenevast hingeheadusest iga sissetulijat ka hellitama ja poputama, täiesti inimlikult arusaadav käitumine! Ja teisest küljest täpselt samasugune inimlik reaktsioon – hirm võõraste ees, mis on meie kui liigi ellujäämist taganud aegade algusest saadik. Kui ikka minu koopasse tungib võõras, kes himustab minu vara jms, siis tuleb sellele nuiaga vastu astuda!
Novat ja nii me jõuamegi selle paradoksi juurde, mida pealkirjas kirjeldasin. Heaoluriik viib sisserändeni, sisseränne tekitab immigratsioonivastaseid tundeid. Neid hirme, sellest sündivaid raevu, ebakindlust ja vandenõuteooriaid saab muuta poliitiliseks kapitaliks – ning seda AfD muuhulgas ka teeb. See ei lahenda küll ära juurprobleemi ehk süsteemset põhjust heaoluriigi toimimises, st ei kõrvalda süvenevat rahapuudust, kuid võimaldab raginal rääkida muudest asjadest ning seeläbi saada valimistel hääli.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment