Selle kirjatükiga panen ma löögi alla oma tõsiseltvõetavuse – niipalju kui seda üldse ongi. Nimelt proovin pisut ennustada. Proovin ette aimata, mis juhtub Venemaa Föderatsiooni parlamendi alamkoja ehk Riigiduuma valimistel.
Tõsi küll, kriitikud väidavad, et Duuma pole enam parlament, vaid kummitempel. Säherdune seadeldis, mis automaatselt kinnitab kõik võimule meelepärased otsused.
Olemasolev pilt
Teised väidavad, et sel pühapäeval toimuv pole üldsegi mitte valimised. Et kõik toimuv olla hale koomusk, riiklik ajupesu ja publiku petmine. Mitte niivõrd kodupubliku, vaid välismaailma petmine. Jättes mulje demokraatiast – ikkagi valimised – etendatakse ettemääratud tulemustega riiklikult kontrollitavat näitemängu.
Kummalisel kombel pooldavad seda versiooni ka paljud kõrged ametikandjad – tegu polevatki valimistega, vaid hoopiski referendumiga. Plebistsiidiga, kus küsitakse rahva käest, kas nad usaldavad Vladimir Putinit või mitte.
Aga ikkagi – mis siis tulekul on? Ilmselt oleks mõistlik vaadata Duuma praegust koosseisu ja proovida mõelda, kas kõik jääb samaks.
Praegu on suurim fraktsioon Ühtsel Venemaal – 66% kohtadest. Seejärel tulevad kaks nö vana tegijat - kommunistid (10,4%) ja nn liberaaldemokraadid (6,4%). Pisut veidral moel eksisteerib samas ka kaks Rodina-nimelist fraktsiooni (ühel 7,3% ja teisel 2,4%) ning näpuotsaga nn vabu saadikuid.
Tõsi küll, eelmiste valimiste järel oli pilt pisut teistsugune, paljud saadikud on vahetanud oma kuuluvust. Kõige rohkem võitis ülejooksikutest mõistagi Ühtse Venemaa fraktsioon, kasvades algselt 223 kohalt 297-ni.
Muutunud mängureeglid
Tõsi küll, edaspidi pole taoline ülejooksmine enam võimalik – fraktsioonist väljaastuja peab ka vabastama koha oma nimekirjast järgmisele saadikukandidaadile.
Lühidalt – seekord toimuvad valimised ainult parteinimekirjade alusel, mis välistab üksikkandidaatide sattumise Duumasse. Teiseks – valimiskünnis tõsteti 5% pealt 7%, mis välistab väiksemate erakondade mängutuleku. Kolmandaks – valimissedeleilt on kadunud võimalus märkida oma ristike kasti nimega „kõigi vastu“. See tähendab, et kõik valimatulijad peavad hääletama kellegi poolt või siis rikkuma sedeli.
Pean ütlema, et nii jõulist survet valima tulla kui seekord pole ma varem näinud. Valimaminek on paljuski omandanud pool-sundusliku iseloomu. Teada on juhtumeid, kus mitte-mineku ja –hoidku taevas – valestihääletamise eest ähvardatakse töökoha kaotamisega. Räägitakse, et nö väheteadlikele valijatele antakse kaasa kaameraga mobiiltelefon, mille pilt peab hiljem tõestama, et linnuke on tehtud ikka õigesse kasti.
Samas levitatakse üleskutseid hääletussedeli rikkumiseks. Et teed küll märgi „õige“ nimekirja taha, klõpsad pildi ära, aga siis sodid ka ülejäänud ruudukesed täis.
Arvatav tulemus
Kui nüüd kogu eelnev lugu kokku võtta, valades selle ennustuse vormi, siis pakun välja järgmise pildi.
Esiteks – osalusprotsent valimistel saab olema üsna kõrge, pakun välja 63%. Rahvas on aetud ärevile, üleskutsed valimisi boikoteerida jäävad vähemõjusaks, kohale tulevad ka need, kes tahavad võimudele vastu hääletada. (eelmistel valimistel – 56%)
Teiseks – Duumasse satub kolm nimekirja. Ehkki Ühtne Venemaa võiks endale saada kõik kohad, poleks see nende huvides. Demokraatia illusiooni tagamiseks tassitakse sisse veel ka kommunistid ja Zhirinovski seltskond. Kui vaja, toimub valimistulemuste kohandamine pigem selles, kolmikjaotuse tagamise suunas, mitte nn putinoidide massi suurendamiseks. (eelmistel valimistel – 8 nimekirja)
Kolmandaks – rikutud sedelite arv saab olema suhteliselt kõrge, pakun välja 6% (eelmistel valimistel 2%).
Pakun välja ka kolme esinimekirja häältesaagi. Ühtne Venemaa saab 58%, KPRF 9% ja LDPR 7%. Kohtade suhtarv Duumas saab olema mõistagi suurem, kuna sissesaanute vahel jaotatakse ära nö kaotsiläinud hääled. Põhimõttel – mida suurem häältesaak, seda enam lisakohti.
Miks ma loo alul ütlesin, et sean sellega löögi alla oma tõsiseltvõetavuse? Esiteks selle pärast, et nüüd on igaühel võimalik võrrelda minu poolt pakutut ja ametlikke tulemusi. Teiseks aga on paraku meie poliitilise kultuuri juures levinud kahepalgeline suhtumine, kus ise ei julgeta midagi arvata, aga nende väheste üle, kes midagigi söandavad, ilgutakse mõnuga.
Mis siis ikka – head valimiste jälgimist ja … kui soovite … ka head tögamist. Saab vähemalt midagigi meeldivat olema selles muidu üsna hallis mängus.
Karmo Tüür
29.11.2007
No comments:
Post a Comment