Kui keegi arvas, et 2.detsembri parlamendivalimised Venemaa Föderatsioonis midagi lõplikult ära määrasid, siis ta eksis. Eraldivõetuna võis nondest ju isegi rääkida ja kirjutada, kuid laias laastus oli see vaid ettevalmistav etapp.
Toon ehk ühe pisut kaugevõitu võrdluse, kuid see selgitab mu mõttekäiku. Esimest ja Teist Maailmasõda tuleks vaadelda mitte eraldi, vaid koos. Esimene valmistas ette pinnase Teiseks. Niisamuti ka parlamendivalimised toimisid ettevalmistava etapina järgmistele, presidendivalimistele.
Kogu Venemaal võimu ümber tiirlev seltskond veendus, et hääletusmasin toimib korralikult, mingeid tõrkeid pole oodata, hääletamistulemustega jäävad lõpuks rahule kõik.
Kolm nimetamist
Nüüd võib asuda siis asja juurde. Põhiline mäng käib ju ikkagi presidendi ümber. Veel täpsemalt, praeguse presidendi Vladimir Putini ümber. Hetkel on käsil suur nimetamise-mäng.
Esiteks tuleb jälgida kes, keda ja kuidas nimetab Putini järeltulijaks. Seni pole Putin ise seda teinud, vaid ta on nõustunud nelja partei poolt ühiselt nimetatud esimese asepeaministri Medvedeviga. Kuid oluliseks märksõnaks tuleb lugeda vestluse käigus öeldus sõnu – konsultatsioonid jätkuvad. Nii et neid Kremli heakskiidu saanud kandidaate võib tulla veel.
Teiseks tasub tähele panna, kelleks nimetab see järeltulija-kandidaat Vladimir Putinit. Medvedev pakkus Putinile peaministri-kohta. Olen varem öelnud, et ei usu eriti selle variandi jõustumist ning kordan seda nüüdki. Ka see näitab minu meelest, et nimetamise-mäng pole veel läbi.
Kolmandaks ja ehk kõige olulisemaks tuleb pidada seda, kelleks-milleks nimetab praegune president ennast ise. Hetkel pole ta veel kergitanud saladuseloori oma tuleviku kohalt.
Kolm võimalust Putinile
Põhimõtteliselt on siin olemas kolm võimalust, mis lasevad asjadel edasi toimida sissetöötatud, kontrollitavas rütmis.
Esiteks – Putin võtab sisse mõne koha juba olemasolevas süsteemis, olgu selleks siis peaminister, parteisekretär vms. Selle võimaluse ohuks on, et ükskõik kui nõrk inimene ka ei istuks tugevale presidenditoolile, muudab selle tooli võim uue istuja tugevaks, seega Putini jaoks potentsiaalselt ohtlikuks.
Teiseks – praegune president laseb enda tarvis luua mõne süsteemivälise koha. Midagi sellist, mida praeguses põhiseaduses veel pole. Olgu selleks siis seni veel arusaamatu rahvusliku liidri roll või näiteks Vene-Valgevene liitriigi juhi amet. Ohud jäävad umbes samaks, juhul kui ei kirjutata ümber põhiseadust ning seega ei nõrgestata oluliselt Venemaa Föderatsiooni presidendi rolli.
Kolmandaks võib Putin muidugi valida ka poliitilisest võimust taandumise tee. Astuda juhtima nt Gazpromi, Olümpiakomiteed vms. Kuid siin muutuvad ohud veelgi suuremaks. Nagu kõlab üks ütelus – võimult lahkuv president võib kõndida ainult lähima seinani.
Noh ja nii fantaasia korras võib veel välja pakkuda võimaluse, et kodanik Vladimir Vladimirovitsh Putin kaob oma hästivarjatud varandust nautima kuhugi kaugele ja soojale saarele. Aga see jääb ilmselt juba ulme valdkonda. Öeldakse ju, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
Putin on selleks liiga kaua absoluutset võimu nautinud, et sellest niisama kergelt loobuda.
Oodata tuleb mitte kaua. Jõulude aegu, 23. detsembriks peavad olema paigas ametlikud presidendikandidaadid. Kuigi ega seegi ei too veel täit selgust. Enne kui Putin pole sisse võtnud kohta X ja uue presidendina pole paigas kodanik N, pole ka selles mängus selgust.
Karmo Tüür
13.12.2007
No comments:
Post a Comment