Täpselt kuu aega enne erakorralisi presidendivalimisi Gruusias polnud mingeid erilisi märke võimuvõitlusest küll näha. Ei pealinna tänavail, rääkimata siis kuskil mujal ei torganud silma plakateid ega kõnekoosolekuid.
Tõsi küll, kohalik telepilt näitas ohtralt poliituudiseid. Enam-vähem võrdselt nähtavad olid nii seni
presidendi-ametit täitnud Mihhail Saakashvili kui ka kõikvõimalikud opositsioonilised kandidaadid.
Teisest küljest – kui ajalisest näidati kandidaate ehk võrdselt, siis märgilises mõttes erines näidatav oluliselt. Selgituseks pean ütlema, et pole ühtegi kampaaniat kõrvalt jälginud sellises olukorras kui seekord. Kohalikku keelt tundmata sain vaadata just pilti ning püüda märgilisi erinevusi.
Saakashvili ilmus riikliku televisiooni ekraanile tõsise tegijana. Kord laskumas koos meestega kaevandusse, kord paitamas laste päid soolaleivapeol, kord poseerimas koos patriarhi portreega uues kirikus. Opositsiooniliste kandidaatide kuvand nägi välja hoopis teisiti, kahe käega mikrofonidesse klammerdununa, innustunult kõnelemas – et mitte öelda kisamas – tänavakoosolekuil.
Üldine poliitikahuvi
Kohalike inimeste kommentaarid, kes lahkelt aitasid telepildi sisust aru saada, olid kandidaatide osas sama erinevad. Olgu kohe öeldud, et kohtasin vaid ühte grusiini, kes mõõdukalt toetas senise presidendi jätkamist, kõik ülejäänud olid sellele rohkem või vähem vastu. Sama kindlalt võib väita, et enamik viis jutu kohe poliitkale.
Rahvas räägib poliitikast innustunult ja tuliselt. Nii, nagu meil räägiti vast enam kui 15 aastat tagasi. Oodatakse muudatusi. Põhiline mure on üks – masendav olukord, kus palgad on väikesed, kulud suured ja tööd pole enamikel. Vaid üks võrdlus – esmatarbekaubad on Gruusias umbes samas hinnas mis meil, kuid nt pension u. 280 krooni.
Samas see, et rahvas räägib poliitikast, on hea märk. Tavaliselt siis, kui olukord on päris halb, ei räägita poliitikast, vaid keskendutakse ellujäämisele. Paljud kinnitasid, et elu on läinud paremaks, kuid mitte piisavalt. Võimalik seletus – elu on küll edenenud, kuid mitte piisavalt ja mitte kõigil. Kannatamatu ootus, et millal siis ometigi oodatud heaolu saabub igameheni, muudab närviliseks.
Muidugi eksisteerib ka teine äärmus, et rahvas räägib poliitikast ja kipub tänavaile siis, kui asi on täiesti meeleheitlik. Vaadates töötuse näitajaid, mis piirkonniti kõiguvad 60-80% vahel, võiks seda varianti tõesekski pidada. Ent nähes üha enam pealinna tänavaid ummistavate autode arvu ja rääkides kohalikega, ei kiirga neist meeleheidet.
Variandid – halb ja vähem halb
Pigem täidab inimeste meeli vihasevõitu ootus. Ootus, mis on valmis vastu astuma võimalikule pettusele. Mitte keegi kohalikest, kellega kõnelesin, ei usu ausatesse valimistesse. Kohapeal jäi mulje ainult kahest võimalikust variandist.
Esimene, mille kohaselt saavutab Saakashvili otsustava võidu juba esimeses valimisvoorus. Sel juhul läheb mäsuks kohe kindlasti ja vähemalt ühe taksojuhi suust kõlas sünge lubadus siis küll relv kätte võtta.
Teine ja mõõdukam variant oleks see, kui esimeses voorus ei saavutaks võitu kumbki ning teises läheks vastamisi Saakashvili ja tugevaim opositsioonikandidaat. Ka sel juhul arvavatakse, et küllap hääli loetakse nagu vaja ja võidab ikka esimene. Opositsioon läheb tänavaile ka siis, kuid eeldatavasti jääb mäsu tagasihoidlikumaks.
Reaktsioon võimude käitumisele
Muidugi eksisteerib ka teoreetiline variant, mille kohaselt kõikvõimalikud opositsionäärid suudavad koondada oma hääled ühe vastaskandidaadi taha ja seeläbi võita. Kuid võttes arvesse kasvõi sealse seltskonna meelelaadi – kas tuliselt poolt või jäägitult vastu – pole see variant kuigivõrd usutav.
Milles aga siiski on vastuseisu põhjus senisele presidendile, kelle seesama rahvas neli aastat tagasi kätel võimule kandis? Põhjuseid on erinevaid, kuid üks, mis viis enamikul kopsu üle maksa, oli võimude reageering novembrikuistele rahutustele.
Objektiivsemad vaatlejad väidavad küll, et tegu polnud politseivägivallaga rahulike meeleavaldajate vastu. Tegu olnud palga-meeleavaldajatega, kes saavutanud politsei reaktsiooni omapoolsete provokatsioonidega. Samas võib loota, et sellest kogemusest õppisid mõlemad pooled.
Kuid taolised arvamused ei jõua enam rahulolematuteni. Ehk enamgi kui kumminuudid tänavail ärritas inimesi populaarse telekanali Imedi sulgemine. Nüüdne, valimiskampaania aegne võimude lubadus kanal taasavada, mõjus paljudele mõnitamisena. Purustatud seadmetega ju eetrit ei täida.
Kõikvõimas telepilt
Telepilt on Gruusias aga äärmiselt tähtis. Leheputkasid näeb isegi Tbilisis harva, lehtilugevaid inimesi veelgi vähem, rääkimata siis kaugematest kohtadest. Ent telekas mängib pea igas peres, olles tihti ainukeseks meelelahutuseks ja infoallikaks nii vanadele kui noortele.
Telereklaamide abil tehakse selgeks kõike, ka riigi välispoliitilisi püüdlusi. Vahvaimaks elamuseks ehk jäigi üks teleklipp, mis ei vajanud mingit tõlget.
Tüüpilis-universaalsete pesupulbri jms reklaamide vahele ilmus ekraanile idülliline pildike kusagilt Lõuna-Gruusiast. Viinamarjaistanduses hoolitseb vana aednik võsude eest, mille küljes kosumas prisked kobarad. Äkitselt tõusevad pilved ja algab rahe. Vanamees rebib seljast särgi ja üritab heitunult katta oma hoolealuseid, saates palveid ja sajatusi taeva poole.
Korraga algab jalgade müdin. Põllule tormavad noored, kes kannavad oma tugevatel kätel hiiglaslikku katteriiet. Kaamerapilt kerkib kõrgemale ja kõik saab selgeks – see on NATO lipp!
Selgitamata jääb vaid üks asi – mis või kes on rahe? Või kas seda peabki ikka seletama?
Karmo Tüür
Tbilisi-Tartu
04.-10.12.2007
Tõsi küll, kohalik telepilt näitas ohtralt poliituudiseid. Enam-vähem võrdselt nähtavad olid nii seni
presidendi-ametit täitnud Mihhail Saakashvili kui ka kõikvõimalikud opositsioonilised kandidaadid.Teisest küljest – kui ajalisest näidati kandidaate ehk võrdselt, siis märgilises mõttes erines näidatav oluliselt. Selgituseks pean ütlema, et pole ühtegi kampaaniat kõrvalt jälginud sellises olukorras kui seekord. Kohalikku keelt tundmata sain vaadata just pilti ning püüda märgilisi erinevusi.
Saakashvili ilmus riikliku televisiooni ekraanile tõsise tegijana. Kord laskumas koos meestega kaevandusse, kord paitamas laste päid soolaleivapeol, kord poseerimas koos patriarhi portreega uues kirikus. Opositsiooniliste kandidaatide kuvand nägi välja hoopis teisiti, kahe käega mikrofonidesse klammerdununa, innustunult kõnelemas – et mitte öelda kisamas – tänavakoosolekuil.
Üldine poliitikahuvi
Kohalike inimeste kommentaarid, kes lahkelt aitasid telepildi sisust aru saada, olid kandidaatide osas sama erinevad. Olgu kohe öeldud, et kohtasin vaid ühte grusiini, kes mõõdukalt toetas senise presidendi jätkamist, kõik ülejäänud olid sellele rohkem või vähem vastu. Sama kindlalt võib väita, et enamik viis jutu kohe poliitkale.
Rahvas räägib poliitikast innustunult ja tuliselt. Nii, nagu meil räägiti vast enam kui 15 aastat tagasi. Oodatakse muudatusi. Põhiline mure on üks – masendav olukord, kus palgad on väikesed, kulud suured ja tööd pole enamikel. Vaid üks võrdlus – esmatarbekaubad on Gruusias umbes samas hinnas mis meil, kuid nt pension u. 280 krooni.
Samas see, et rahvas räägib poliitikast, on hea märk. Tavaliselt siis, kui olukord on päris halb, ei räägita poliitikast, vaid keskendutakse ellujäämisele. Paljud kinnitasid, et elu on läinud paremaks, kuid mitte piisavalt. Võimalik seletus – elu on küll edenenud, kuid mitte piisavalt ja mitte kõigil. Kannatamatu ootus, et millal siis ometigi oodatud heaolu saabub igameheni, muudab närviliseks.
Muidugi eksisteerib ka teine äärmus, et rahvas räägib poliitikast ja kipub tänavaile siis, kui asi on täiesti meeleheitlik. Vaadates töötuse näitajaid, mis piirkonniti kõiguvad 60-80% vahel, võiks seda varianti tõesekski pidada. Ent nähes üha enam pealinna tänavaid ummistavate autode arvu ja rääkides kohalikega, ei kiirga neist meeleheidet.
Variandid – halb ja vähem halb
Pigem täidab inimeste meeli vihasevõitu ootus. Ootus, mis on valmis vastu astuma võimalikule pettusele. Mitte keegi kohalikest, kellega kõnelesin, ei usu ausatesse valimistesse. Kohapeal jäi mulje ainult kahest võimalikust variandist.
Esimene, mille kohaselt saavutab Saakashvili otsustava võidu juba esimeses valimisvoorus. Sel juhul läheb mäsuks kohe kindlasti ja vähemalt ühe taksojuhi suust kõlas sünge lubadus siis küll relv kätte võtta.
Teine ja mõõdukam variant oleks see, kui esimeses voorus ei saavutaks võitu kumbki ning teises läheks vastamisi Saakashvili ja tugevaim opositsioonikandidaat. Ka sel juhul arvavatakse, et küllap hääli loetakse nagu vaja ja võidab ikka esimene. Opositsioon läheb tänavaile ka siis, kuid eeldatavasti jääb mäsu tagasihoidlikumaks.Reaktsioon võimude käitumisele
Muidugi eksisteerib ka teoreetiline variant, mille kohaselt kõikvõimalikud opositsionäärid suudavad koondada oma hääled ühe vastaskandidaadi taha ja seeläbi võita. Kuid võttes arvesse kasvõi sealse seltskonna meelelaadi – kas tuliselt poolt või jäägitult vastu – pole see variant kuigivõrd usutav.
Milles aga siiski on vastuseisu põhjus senisele presidendile, kelle seesama rahvas neli aastat tagasi kätel võimule kandis? Põhjuseid on erinevaid, kuid üks, mis viis enamikul kopsu üle maksa, oli võimude reageering novembrikuistele rahutustele.
Objektiivsemad vaatlejad väidavad küll, et tegu polnud politseivägivallaga rahulike meeleavaldajate vastu. Tegu olnud palga-meeleavaldajatega, kes saavutanud politsei reaktsiooni omapoolsete provokatsioonidega. Samas võib loota, et sellest kogemusest õppisid mõlemad pooled.
Kuid taolised arvamused ei jõua enam rahulolematuteni. Ehk enamgi kui kumminuudid tänavail ärritas inimesi populaarse telekanali Imedi sulgemine. Nüüdne, valimiskampaania aegne võimude lubadus kanal taasavada, mõjus paljudele mõnitamisena. Purustatud seadmetega ju eetrit ei täida.
Kõikvõimas telepilt
Telepilt on Gruusias aga äärmiselt tähtis. Leheputkasid näeb isegi Tbilisis harva, lehtilugevaid inimesi veelgi vähem, rääkimata siis kaugematest kohtadest. Ent telekas mängib pea igas peres, olles tihti ainukeseks meelelahutuseks ja infoallikaks nii vanadele kui noortele.
Telereklaamide abil tehakse selgeks kõike, ka riigi välispoliitilisi püüdlusi. Vahvaimaks elamuseks ehk jäigi üks teleklipp, mis ei vajanud mingit tõlget.
Tüüpilis-universaalsete pesupulbri jms reklaamide vahele ilmus ekraanile idülliline pildike kusagilt Lõuna-Gruusiast. Viinamarjaistanduses hoolitseb vana aednik võsude eest, mille küljes kosumas prisked kobarad. Äkitselt tõusevad pilved ja algab rahe. Vanamees rebib seljast särgi ja üritab heitunult katta oma hoolealuseid, saates palveid ja sajatusi taeva poole.
Korraga algab jalgade müdin. Põllule tormavad noored, kes kannavad oma tugevatel kätel hiiglaslikku katteriiet. Kaamerapilt kerkib kõrgemale ja kõik saab selgeks – see on NATO lipp!
Selgitamata jääb vaid üks asi – mis või kes on rahe? Või kas seda peabki ikka seletama?
Karmo Tüür
Tbilisi-Tartu
04.-10.12.2007
No comments:
Post a Comment