See, mis toimus 2.detsembril Venemaa Föderatsioonis, polnud valimised. Ametlikult neid muidugi nimetati parlamendivalimisteks, kuid tegelikult nad polnud seda mitte.
Miks ma nii väidan? Käis ju valimiskampaania, kodanikke kutsuti üles hääletama, vastaval päeval käisid miljonid inimesed valimisjaoskondades, tõmbasid oma ristikesi ja kõik oleks nagu päris.
Juhitavad valimised
Aga selles ongi asi, et see polnud päris. Valimiskampaania oli tugevalt kallutatud president Vladimir Putini juhitava nimekirja Ühtne Venemaa kasuks. Seesama Ühtne Venemaa pole päris erakond, vaid pigem huvigrupp. Valimistulemused olid sisuliselt ette ära määratud. Eriti ilmekaks võib pidada valimistulemusi stiilis 99/99. Nii näiteks Tshetsheenias tuli valima üle 99% sealsetest kodanikest, kellest omakorda 99% valis Putini poolt.
Mida siis teha nende valimistulemustega? Kas ja kuivõrd keegi neid tulemusi tõsiselt võtab, on igaühe vaba valik. Minu enda arvamus on üsna ühene – tegemist ei ole rahva vaba valiku, vaid poliitilise otsuse vormistusega. Selle arusaamise juurest aga soovitaksin mõelda edasi – miks sellist shõud siis korraldatakse? Miks kulutatakse tohutult raha ja aega ja energiat, kui kõik saaks veelgi lihtsamalt korraldada, ilma igasuguste valimisteta?
Kaks seletust
Pakun välja kaks põhjendust. „Sellepärast et nii peab” ja „tarakanide võidujooks”.
„Sellepärast et nii peab”. Potomu chto tak nado. Ükskõik milline ei oleks ka rezhiim, üritab ta ennast näidata legitiimsena ehk siis õiguspärasena. Parim õigustus igale võimule on nn rahva tahe. Kui sul õnnestub tõestada, et rahva soovil peab võimul olema just see-ja-see ning tegema seda-ja-seda, siis on kõik justkui korras. Olgu siis see tõestuskäik kui vildak tahes. Peamine on jätta mulje.
Teiseks siis see „tarakanide võidujooks”. Venemaal oli muiste ja olla praegugi levinud komme korraldada taolisi võistlusi, kus lauale tõmmatakse jooned, tarakanidele seotakse ümber niidijupp ja nad lastakse lahti. Kes rajalt kõrvale tuterdab, sikutakse sinna tagasi. Kes omavahel kaklema läheb, seda innustatakse hõisetega takka. Võitja tõstetakse tagasi karpi, ohtra ninaesise juurde, järgmist võistlust ootama.
Iga taolise tarakani ... vabandust, duumakandidaadi jaoks on võit äärmiselt tähtis. Tihtipeale pole isegi preemiaks ligipääs soojale kohale ja võimalikele lisatuludele, vaid saadikupuutumatus. Nii mõnigi sealne parlamendisaadik sisuliselt varjab end uurimise eest ainult saadikutunnistusega.
Kas on olemas põhiplaan?
Nii et sellest seisukohast on kõik ratsionaalne. Protsess toimub, sest peab toimuma. Kõik need kired ja mängupandud rahasummad õigustavad end, lastes võimulepürgijate hulgast välja selgitada sobivaimaid.
Venemaal Putini nime alla toimuvat üritatakse tihtipeale seletada presidendi KGB-minevikuga. Et kuna endisi luurajaid olla ei saa, siis töötab ta praegugi erioperatsioonide rezhiimis. Erioperatsioonide tunnus olla aga see, et korraga peab töös olema vähemalt kaks asja. Esiteks kisa ja käraga läbiviidav katteoperatsioon, millega tõmmatakse endale publiku tähelepanu. Teiseks aga valmistatakse rahus ja vaikuses ette põhioperatsiooni. No ja kolmandaks siis veel mingi tagavaravariant.
Kui oletada, et kogu pilkupüüdev poliit-karneval on nö katteoperatsioon, siis mis on põhiülesanne? Valmistada Vladimir Putini jaoks ette kui mitte monarhitroon, siis mingi muu ülemvõimu kindlustav jalgease?
Võimalik. Kuid paraku jääb enamasti mulje, et mingit põhiplaani polegi. Kogu aur ja energia on suunatud rahva ja eliidi pidevale mobiliseerimisele, oskamata kogutud energiaga midagi mõistlikku peale hakata. Aga võib-olla ma eksin.
Karmo Tüür
4.12.2007
Miks ma nii väidan? Käis ju valimiskampaania, kodanikke kutsuti üles hääletama, vastaval päeval käisid miljonid inimesed valimisjaoskondades, tõmbasid oma ristikesi ja kõik oleks nagu päris.
Juhitavad valimised
Aga selles ongi asi, et see polnud päris. Valimiskampaania oli tugevalt kallutatud president Vladimir Putini juhitava nimekirja Ühtne Venemaa kasuks. Seesama Ühtne Venemaa pole päris erakond, vaid pigem huvigrupp. Valimistulemused olid sisuliselt ette ära määratud. Eriti ilmekaks võib pidada valimistulemusi stiilis 99/99. Nii näiteks Tshetsheenias tuli valima üle 99% sealsetest kodanikest, kellest omakorda 99% valis Putini poolt.
Mida siis teha nende valimistulemustega? Kas ja kuivõrd keegi neid tulemusi tõsiselt võtab, on igaühe vaba valik. Minu enda arvamus on üsna ühene – tegemist ei ole rahva vaba valiku, vaid poliitilise otsuse vormistusega. Selle arusaamise juurest aga soovitaksin mõelda edasi – miks sellist shõud siis korraldatakse? Miks kulutatakse tohutult raha ja aega ja energiat, kui kõik saaks veelgi lihtsamalt korraldada, ilma igasuguste valimisteta?
Kaks seletust
Pakun välja kaks põhjendust. „Sellepärast et nii peab” ja „tarakanide võidujooks”.
„Sellepärast et nii peab”. Potomu chto tak nado. Ükskõik milline ei oleks ka rezhiim, üritab ta ennast näidata legitiimsena ehk siis õiguspärasena. Parim õigustus igale võimule on nn rahva tahe. Kui sul õnnestub tõestada, et rahva soovil peab võimul olema just see-ja-see ning tegema seda-ja-seda, siis on kõik justkui korras. Olgu siis see tõestuskäik kui vildak tahes. Peamine on jätta mulje.
Teiseks siis see „tarakanide võidujooks”. Venemaal oli muiste ja olla praegugi levinud komme korraldada taolisi võistlusi, kus lauale tõmmatakse jooned, tarakanidele seotakse ümber niidijupp ja nad lastakse lahti. Kes rajalt kõrvale tuterdab, sikutakse sinna tagasi. Kes omavahel kaklema läheb, seda innustatakse hõisetega takka. Võitja tõstetakse tagasi karpi, ohtra ninaesise juurde, järgmist võistlust ootama.
Iga taolise tarakani ... vabandust, duumakandidaadi jaoks on võit äärmiselt tähtis. Tihtipeale pole isegi preemiaks ligipääs soojale kohale ja võimalikele lisatuludele, vaid saadikupuutumatus. Nii mõnigi sealne parlamendisaadik sisuliselt varjab end uurimise eest ainult saadikutunnistusega.
Kas on olemas põhiplaan?
Nii et sellest seisukohast on kõik ratsionaalne. Protsess toimub, sest peab toimuma. Kõik need kired ja mängupandud rahasummad õigustavad end, lastes võimulepürgijate hulgast välja selgitada sobivaimaid.
Venemaal Putini nime alla toimuvat üritatakse tihtipeale seletada presidendi KGB-minevikuga. Et kuna endisi luurajaid olla ei saa, siis töötab ta praegugi erioperatsioonide rezhiimis. Erioperatsioonide tunnus olla aga see, et korraga peab töös olema vähemalt kaks asja. Esiteks kisa ja käraga läbiviidav katteoperatsioon, millega tõmmatakse endale publiku tähelepanu. Teiseks aga valmistatakse rahus ja vaikuses ette põhioperatsiooni. No ja kolmandaks siis veel mingi tagavaravariant.
Kui oletada, et kogu pilkupüüdev poliit-karneval on nö katteoperatsioon, siis mis on põhiülesanne? Valmistada Vladimir Putini jaoks ette kui mitte monarhitroon, siis mingi muu ülemvõimu kindlustav jalgease?
Võimalik. Kuid paraku jääb enamasti mulje, et mingit põhiplaani polegi. Kogu aur ja energia on suunatud rahva ja eliidi pidevale mobiliseerimisele, oskamata kogutud energiaga midagi mõistlikku peale hakata. Aga võib-olla ma eksin.
Karmo Tüür
4.12.2007
No comments:
Post a Comment