Kas Lähis-Ida saab otsa?

Kes elus vähegi rahvusvahelise poliitika vastu huvi tundnud või ka lihtsalt lahtise silma-kõrvaga ajakirjandust jälginud, on surmkindlalt kuulnud lõputult arutelusid Lähis-Ida olukorra kohta.

Nii need, kelle sünniaeg jääb XX sajandi algusaegadesse kui ka palju nooremad on kindlasti kohtunud sõnaühendiga „Iisraeli-Palestiina konflikt” või „Lähis-Ida rahuprotsess”. Tõsi küll, viimane väljend jääb rohkem nõuka-aegsesse retoorikasse, kuid tolle piirkonna sõja ja rahu probleemidega tegelesid poliitikakommentaatorid toona ja tegelevad nüüdki.

Suurvõimude lemmikmäng
Viimase põhjuse asjast rääkida andis USA. Lähis-Idast kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel paiknev, hetkel ainukese üliriigi tiitlit kandev riik tegi järjekordse katse asju reguleerida.

Praegune USA president George Bush kutsus Annapolise-nimelisse väikelinnakesse kokku suure rahukonverentsi. „Suur” passib ürituse kirjeldamiseks parimal moel, sest kohal oli enam kui 60 riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni esindajad.

Kes mida ütles ja kuidas kogu üritus täpselt välja nägi, polegi ehk nii huvitav. Palju põnevam on kogu ürituse taust, nö soust, milles seda tulikuuma küsimust serveerida.

Ehkki tolle piirkonna tüliküsimuste ajalugu ulatub juba piibli-eelsetesse aegadesse, jäävad konkreetse konflikti alged siiski XX sajandisse. Toonaste suurvõimude, eelkõige Suurbritannia toel hakkas Vahemere idarannal teostuma juudirahva idee omast riigist.

Samm-sammu järel sai asi lõpuks teoks ÜRO otsusega. Loodi Iisraeli riik ja selle kõrvale ka Palestiina. Koheselt puhkenud tülis toetas USA Iisraeli, no ja suisa loomulikult NLiit teist osapoolt ehk Palestiinat või laiemalt Araabia riike.

Venemaa vähenev mõju
Nüüdseks on NLiit kadunud, kuid vastasseis jäänud. USA toetab senini, paljuski tänu oma juudi-soost elanikkonna võimsale survele Iisraeli. Palestiinat toetab üha enam Euroopa Liit – mitte küll vastandumise, vaid humanitaarabi mõttes.

Araabia maailm on oma suhtumises küsimusse vägagi lõhenenud. Osa tunnustab Iisraeli õigust olemas olla, osa aga seisab siiani vastu.

Kõige järsemate seisukohtadega hiilgab Iraan, kes lubab Iisraeli sõna otseses mõttes maamunalt pühkida. Selles küsimuses näikse teda toetavat Venemaa. Tõsi küll kaude, toetades Iraani tuuma-ambitsioone, aga ikkagi.

Hetkel näiksegi välja kujunevat huvitav jõujoonte jaotus. Ühelt poolt Moskva poolt toetatav Iraan ja teisalt kogu muu seltskond. Iraan soovib saada piirkondlikuks juhtriigiks, ülejäänud näikse seda pelgavat.

Nõrk lootus
Taolise huvi olemust saab seletada imelihtsalt. Pinged Lähis-Idas kergitavad naftahinda. Naftat eksportiv Venemaa võidab sellest. Kas taoline seostamine on korrektne? Aga vaielge vastu!

Mis aga puudutab toda USA rahukonverentsi, siis tasub meelde tuletada, et sama üritas ka eelmine sealne president Bill Clinton. Samamoodi enne oma teise e. viimase ametiaja lõppu. Lihtne järeldus – kardetakse vastutust. Kui teema tõstetaks üles ametiaja alguses, võiks eeldada, et selle eest peab ka lõpuks aru andma.

Tõsi küll, nüüd on lubadus antud. Probleem peaks saama lahendet Bushi ametiaja lõpuni jäänud aja jooksul. Kas see ka nii juhtub?

Vastamaks sellele ja pealkirjas toodud küsimusele, ütlen et vaevalt. Võimalik on küll saavutada poliitilisi kompromisse, kuid palju keerulisem muuta arusaama ajaloolisest õiglusest.

Kui araablased kinnitavad, et Jeruusalemm ja kogu piirkond on nende ajalooline asualal ja juudid on lihtsad sissetungijad, kes tuleb tagasi merre paisata, siis iisraelliidid väidavad risti vastupidist. Et maa on nende ja õiglus peab võidutsema.

Seetõttu arvan, et Lähis-Ida konflikti ja selle rahumeelse lahendamise võimaluste üle saavad nõrkemiseni arutada veel paljud ja pikalt.

Karmo Tüür
2.12.2007