Jeltsini pärand

Kirjutasin täpselt sama pealkirjaga loo seitse aastat tagasi, nädalake enne 2000. aasta presidendivalimisi. Toona jõudsin järelduseni, et uue võimu põhiülesandeks on tõestada: ta on Boriss Jeltsini pärandist prii.

Nüüd, päev pärast Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini surma, proovin koos Peterburi kolleegiga möödunut üle vaadata. Millise Venemaa pärandas Jeltsin oma kaasaegsetele ja kas tema alustatu on püsinud.

Sisepoliitika
Jeltsini-aegset Venemaa Föderatsiooni iseloomustasid lõdvad sidemed, kubernerid olid sisuliselt isevalitsejad, alluvus keskvõimule nullilähedane. Nüüd on olukord muutunud, kuberneride allutamise viimane samm oli nende muutmine Kremli määratavaks.

Teine märksõna – oligarhid. Jeltsini tagasivalimise järel muutus mitu neist ülirikkaks ja kõikvõimsaks. Nüüdseks on enamik neist tasalülitatud, kuid põhimõtteliselt pole n-ö favoriitide süsteem kuhugi kadunud, see muudeti lihtsalt kontrollitavaks.

Enamikku raskustest kirjeldati Jeltsini ajal kui ajutisi, tulenevaks üleminekuperioodist. Uue presidendi sõnul on üleminek lõppenud.

Ühtlasi on lõppenud n-ö sotsiaalse riigi projekt, mõjule pääsesid liberaalsed ideed. Venemaa sotsiaalpoliitika muutub üha enam inimese enda toimetulekule orienteerituks.

Kui Jeltsini ajal kirus rahvas riiki ja presidenti, kirub ta nüüd vaid riiki. Suurimaks muudatuseks võibki pidada seda, et positiivne suhtumine riigipeasse tasakaalustab traditsioonilist sallimatust režiimi suhtes.

Välispoliitika
Venemaa välispoliitilistes tekstides on alati prioriteedina kirjas SRÜ, mis loodigi Jeltsini ajal ja osavõtul. Siiski pole Moskva poliitika selles suunas kunagi olnud kuigi selge ja järjepidev. Pole seda nüüdki.

Niisama ebamäärane ja vasturääkiv oli Jeltsini Euroopa-poliitika. Putini ajal, pärast ELi laienemist on siia ilmunud selgust, valitud välja nn strateegilised partnerid (nt Saksamaa).

USA roll Venemaa poliitikas on olnud läbi aegade üks vasturääkivamaid. Jeltsini ajal oli USA nõunikel suur mõju Venemaa sisepoliitikale, mis põhjustas tulist viha kodumaal. Nüüd demonstreerib Kreml üha suuremat soovi osaleda maailmavalitsemises võrdselt USA ja ülejäänud G8 liikmetega.

Balti küsimus pole kunagi ametlikule Venemaale kuigi oluline olnud. Jeltsin küll toetas Balti riikide iseseisvuspüüdeid, kuid lubas endale vajadusel näpu viibutamist. Putini aegu on suhted jahenenud, kohati suisa teravnenud.

Kokkuvõtteks
Jeltsinilt Putinile pärandatud Venemaa Föderatsioon oli küll sumbuurne, kuid siiski pluralismi ja avatust toetav. Praegune Venemaa aga ilmutab sisemise tugevnemise ja välise jäigastumise märke.

Näib, et vabaduse ja korra määr on Venemaal omavahel kuidagi seotud. Jeltsini ajal oli Venemaal ohtralt vabadusi, kuid vähe korda. Nüüd aga näikse korda rohkem olevat...

Nii et uus võim on tõestanud: ta on Jeltsini pärandist prii.

Dmitri Lanko, Karmo Tüür, Akadeemiline Balti ja Vene Uuringute Keskus
24.04.2007