Ukraina – kas see on revolutsioon?

Rahvas on tänavail, lehvivad lipud ja kõlavad loosungid. Ukraina poliitpada podiseb taas, tõmmates endale pilke lähedalt ja kaugemalt. Mis seal siis toimub, alles ju nad madistasid, said endale meelepärase presidendi?

Vastus sellele mis-küsimusele on isegi suhteliselt lihtne. Poliitiline kriis, presidendi ja parlamendi vastasseis, tipp-poliitikute omavaheline arveteklaarimine, ettevalmistus erakorralisteks valimisteks – kõik need on õiged vastused, näidates toimuvat ühe või teise nurga alt.

Sellest kõigest räägivad aga igapäevased, jooksvad uudised. Proovigem siinkohal vaadata pisut kaugemale, üritades vastata palju keerulisemale küsimusele – miks?

Miks saatis Ukraina president parlamendi laiali? Miks on pisut tülpinud, kuid hästi organiseeritud rahvas taas tänavail ja väljakuil? Miks ei suuda kolm Ukraina poliitika suurnime – Jushtshenko, Janukovitsh ja Tõmoshenko – omavahel kokku leppida?

Põhimõtteliselt võib põhjuste otsimisel alati vaadata kahes suunas – kas sisse või välja.

Välismõjutajad
Loomulikult kõlavad välismõjutused põnevamalt. Ukraina puhul tuleb kohe silme ette põline vastuseis Lääne ja Ida vahel. Tuleb meelde tähendussõna, mille kohaselt ilma Ukrainata ei saa Venemaa kunagi olla impeerium. See viib iseeneslikult mõtteni, et küllap on kogu asja taga Venemaa ja/või USA suur-riiklikud huvid.

Jah, tõepoolest, ega selline mõttekäik ei ole ju ka täiesti alusetu. Kriisi kuumenemise käigus on mõlemad suured osapooled teinud avaldusi, mis lubavad aimata murelikkust. Tuleb tunnistada, et seekord on USA isegi jõulisem ütleja kui Venemaa – küllap viimane mäletab enda kõrvetadasaamist nn Oranzhi revolutsiooni päevilt. Mida siis USA ütles? Ei vähem ega rohkem, kui et vihjas Ukraina võimalusele saada NATO’sse. Selge see, et Venemaa jaoks on iga taoline vihje kui punane rätt härjale.

Seejuures tuleb Ukraina NATO-kõlbulikkuses kahtlejatel meeles pidada, et peale poliitkorrektse normide ja väärtuste skaala on olemas ka huvide skaala. Esimese mõõdupuu sobib mingi riik sellesse (aga ka igasse teise) Lääne klubisse vaid juhul, kui ta vastab nendele normidele ning jagab noid väärtusi. Teise kohaselt võetakse aga too riik vastu siis, kui see on vajalik ehk vastab vastuvõtjate huvidele.

Sisevastuolud
Kui jätta kõrvale vandenõuteoreetiliselt maitsvad välis-mõjutused, siis jääb alles igavapoolne sisepilt. Kui tõmmata paralleel meie enda hiljutistele poliit-madinatele, siis lubatagu küsida – kas oli põnev? Et see on hooooopis teine asi? Ega eriti ei ole küll.

Täpselt samuti mängitakse vastaskandidaadi orientatsiooni-küsimusega (et kas vene või lääs). Samuti on eri kandidaatide taga erinevad huvi- ja lobigrupid. Samamoodi ei suuda aega ja ruumi ära jagada oma egost ja ambitsioonidest pimestunud tegelased, kes väidavad end tegutsevat kogu rahva nimel. Aeg-ajalt tekitab kummastust, kui palju peab erinevaid rahvaid ühel ja samal maal olema, et igale poliitikule oma jaguks.

Kuid tulgem tagasi Ukraina juurde. Kõige lihtsam seletus sellele, et mis ja miks toimub, on kasutada üht ajaloolist võrdlust. Nii nagu Teist Maailmasõda võib vaadelda Esimese jätkusõjana, nii saab ka praegu Ukrainas toimuvat mõtestada nn Oranzhi revolutsiooni jätku-aktsioonina. Loomulikult on iga võrdlus vildakas, kuid teatud võimaliku pidepunkti mõtetele ehk siiski annab.

Jätkurevolutsioon
2002-2003 .a. Oranzhist revolutsioonist rääkides teevad paljud vaatlejad möönduse – ega see ikka suurt asi revolutsioon polnud. Ei toimunud ju põhimõttelist rezhiimi-vahetust, vaid pigem midagi paleepöörde sarnast. Paleepööre, mis kasutas põhilisi revolutsioonilisi dekoratsioone – rahvamasse tänavatel. Rahva ühe osa juubelduste saatel toimus juba olemasoleva kaardipaki uus jaotus, kus trumbi staatusesse tõsteti uus, tol hetkel sobilikum kuningas.

Ehk tabavaim oli üks toonane ajalehepealkiri: „Revolutsioon, mida ei olnud”.

Nüüd toimub midagi analoogset, ainult et teise „kuninga” huvides. Taas on kasutusel revolutsioonilised taustaelemendid – ajakirjanike lemmikud e. rahvahulgad tänavail. Jah, seal hulgas on tulihingelisi võitlejaid, kuid märkimisväärselt ka puhtalt raha eest või käsu peale kokku tooduid.

Paraku kardan ma, et nii nagu Oranzhi revolutsiooni esimene laine ei toonud endaga tõeliselt uusi tegijaid, ideid ja tagajärgi, nii ei juhtu seda ka nüüd.

Karmo Tüür
16.04.2007