Süütu ladina-tüveline sõna propaganda on väändunud tavakasutaja jaoks millekski pahaendeliseks. Ükskõik, kas tegu on nö positiivse propagandaga (millegi eest) või negatiivsega (millegi vastu), sunnib see sind mõtlema millestki teisiti. See on sinu mõtetega mängimine ning kellele ikka meeldib manipuleeritav olla.
Laskumata liiga sügavale põnevasse propaganda-teooriasse, tõden lihtsalt, et hetkel on Eesti vastu käimas propagandakampaania. Levitajaks ei keegi muu kui meie armas idanaaber. Kampaania keskseks elemendiks nn pronkssõduri ümber toimuv. Sihtgruppideks nii välismaailm, siinne, kui ka Venemaa enda elanikkond – ja see viimane on tegelikult mitte viimane, vaid põhiline, kellele suunatakse mängu põhisraskus.
Mõned stiilinäited
Taolises kampaanias on võimalik kasutada väga erinevaid võtteid, alustades nn infomürast, tõlkehäiretest, jätkates mõistete teadliku valekasutamisega ja lõpetades räige lausvalega.
Enamik inimestest ei tarbi ju infot otse, vaid läbi vahendajate, eelkõige meedia kaudu. Info paigutamisel ühest (keele-)ruumist teise toimub alati mingi moonutus, mõnikord on see aga tahtlik. Stiilipuhas näide on pronkssõduri „tervislik olukord”. Eesti poolt väljastati teade, et mälestusmärk võeti osadeks, vene inforuumis teatati aga, et kuju saeti tükkideks. Tahtmatu tõlkeviga? Võimalik.
Mõistete vahetamise ehk tuntuimaks näiteks on ammu kasutusel olev näide, kus räägitakse inimõigustest, ehkki tegelikult on tegu poliitiliste e. kodanikuõigustega (nt võimalus osaleda valimistel).
Faktide teadlik valekasutuse näiteks sobib Tallinnas rüüsteretke käigus surnukspussitatud Venemaa Föderatsiooni kodanik. Temast on saanud Moskva saatkonna ees piketeerivate uuspatriootide suus II Maailmasõja uus kangelane. Mees, kes hukkus, kaitstes Pronkssõdurit, Suur Võidu mälestust.
„Fašism” kui supernäide
Lausa õpikuvääriliseks näiteks tuleb aga pidada seda sõna, millega hetkel eestlasi märgistatakse – fašist. Tõsi küll, sellega lajatatakse ka nö omadele. Nii näiteks kõlab sama sõna Venemaa enda meeleavaldustel, kui neid tuleb laiali ajama sealne eriüksus. Või siis saab fašisti-templi otsaette mõni ebameeldiv bürokraat. Ühesõnaga – see on muutnud omamoodi märksõnaks, millega sildistada kõike ebameeldivat, igat vastalist.
Mis aga selles sõnakeses siis nii erilist on? Aga just see infomoonutus, mõiste sisuline väärkasutus. Masskasutuses räägitakse fašistlikust Saksamaast ja selle võitlejatest ehk fašistidest. Häda on aga selles, et taolist imelooma pole olemas olnud. Tegu oli natsionaal-sotsialistliku Saksamaaga, kellega sotsialistlik Nõukogudemaa suurepäraselt läbi sai ja suisa liitlane oli. Kuni selle hetkeni, mil senise sõpruse asemel sai kasulikumaks vaenlane olla.
Aga oh häda – ei saanud ju nõuka-propaganda teist sotsialistlikku riiki vaenlasena näidata, olgugi et natsionaal-sotsialistlikku. Nii võeti selle asemel kasutusele asendusmõiste fašism. Ehkki Saksamaal toimuval polnud Itaaliast pärit poliitilise riigikorraldus-süsteemi „fašismiga” suurt midagi pistmist.
Appi tuli kinokunst, mida Lenin olla ilmselt mitte ilmaasjata nimetanud kõige olulisemaks kunstliigiks. Ja ennäe, kui nõiaväel sai üks mõiste endale uues sisu ning asus elama juba täiesti uut, iseseisvat elu meie kõigi peades.
Kuid tagasi meie juurde. Mis kogu tolle propagandakampaania taga on? Sellele vastamiseks läheks vaja veel vähemalt uut lugu, kui mitte tervet seeriat. Soovitan aga mõelda hoopis teise küsimuse üle. Mida meie ise teistmoodi teeks, kui meie hoida ja kaitsta poleks mitte Eestimaa, vaid Venemaa? Peale seda, kui olete vastuse välja mõelnud, mõelge uuesti – kas me ikka teeks seda?
Karmo Tüür
30.04.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment