Venemaa arengutsüklid

Venemaa arengus on saabunud tume etapp – nii väidab USA üks tuntumaid mõttekeskusi Stratfor.

Tolle mõttekoja klientideks on erinevad valitsusasutused, enamik toodangust pole mõeldudki laiale ringkonnale tasuta levitamiseks. Õnneks aeg-ajalt lastakse midagi ka lihtsurelike silme ette. Nii ilmus mõni päev tagasi kirjatükk „The coming era of Russia’s dark rider” (ligilähedane tõlge - saabumas on Venemaa tumeda ratsaniku ajajärk)

Väga lühidalt – Venemaa ajaloos saab välja tuua teatud tsükleid. Kõik algab kaosest, mille järel saabub nn valge ratsanik, kes toob Venemaale pääsemise. Seejärel saabub tumeda ratsaniku ajajärk ja tsükkel lõpeb kurnatusega.

Taoline tsüklilisuse teooria pole ise-enesest midagi uut. Erinevaid tsüklite või lainete mudeleid on välja pakutud küllaga, mõni üritab mõõta pikemaid, mõni lühemaid arengutsükleid.

Kõnealune, Stratfori kaasautori Peter Zeihan poolt pakutu eristub mõningase ilukirjanduslikkusega. Loomulikult polegi taolise lühikese (vaid mõned napid leheküljed) formaadi raames võimalik eriti pikalt teoretiseerida, kuid seda lühem ja mõistetavam on autori mõttekäik.

Neli etappi
Tsüklit alustav kaos, rahvuslik katastroof võib olla põhjustatud Venemaa enda juhtimis-suutmatusest või sissetungist väljastpoolt. Näideteks mongoli invasioon, segaduste aeg XVII sajandi alul, kaotus I Maailmasõjas. Viimatine kaos kestis Nõukogude Liidu lagunemisest kuni 1998.a. finantskriisini.

Sellisel ajal asub vene rahvas meeleheitlikult ootama-otsima „valget ratsanikku”. Ja kui midagi ikka väga tahetakse, siis see ka saabub. Oodatu ei pea tooma mitte rikkust ja vabadust, mida lääne inimene eeldaks. Venemaalane ootab stabiilsust. Koos tubli annuse optimismiga tulija seda ka pakub. Näiteks kaks vene „Suurt” – Katariina ja Peeter. Hiljem Lenin, nüüd siis Putin.

Kolmandaks etapiks on nn tumeda ratsaniku ajastu. Seda tegelast ei koorma enam valge ratsaniku idealism, valgustus-ja uuenduse ideed. Tume ratsanik taotleb juba midagi palju selgemat – riiklikku julgeolekut. Parim näide on ilmselt Stalin. Paradoksaalselt muutub nii mõnigi kord valge ratsanik ise enda vastandiks peale seda kui on saanud aru, et tema poolt soovitu ei realiseeru nii lihtsalt, vaid võib koguni ohustada Venemaad selle senisel kujul. Taoliseks muutuja näiteks toob autor Ivan IV, keda hiljem tunti juba kui Ivan Julma. Sise-opositsioon surutakse julmalt maha, majandus allutatakse riigile, tõtatakse kindlustama impeeriumi piire. Tavaliselt tähendab see viimane sõda – nii olla Katariina Suur öelnud: „Mul pole muud võimalust oma piiride kaitseks kui nende laiendamine”

Ning lõpuks, neljandaks saabub laienemise ja sisemise tugevdamise järgne pohmelus. Saavutatud korda ja uusi territooriume ei suudeta korralikult hoida. Uued juhid, kes tulevad peale tumedat ratsanikku, üritavad küll olukorda kontrollida, kui neil pole selleks vahendeid. Peale Stalinit tulid valearvestusi tegev Hruštšov, vaevu teadvusel olev Brežnev, auti-mängitud Gorbatšov ja pidevalt purjus Jeltsin. Nii sündis uus kaos ja algas uus tsükkel.

Pimeda aja algus?
Algselt tüüpilise valge ratsanikuna alustanud – rahva poolt oodatud ja idealiseeritud – Putin on muutumas. Autori meelest sai murdekohaks 14.-15. aprilli demonstratsioonid, mille võimud otsustasid demonstratiivselt laiali peksta. See oli Putini valik, ta otsustas astuda oma rahva vastu, kindlustamaks riiklikku julgeolekut.

Kogu selle teooriaga võib ju laias laastus nõustuda. Loomulikult on siis oma puudused, liig-julged üldistused jne – kuid ükski teooria ei ole kunagi ideaalne.

Ainus, millega võib ilmselt mitte nõustuda, on sündmus, mida võib tõlgendada Putini muutumise hetkena. See hetk, mil rahva ootuste prints, valge rüütel, muutus oma vastandiks. Mina pakuksin selleks Jukose hävitamise. Avameelse, küünilise, jõhkra ja demonstratiivse hävitamise. Hodorkovski istumapanek ja tema kompanii ülevõtmine teenis täpselt sama eesmärki nagu „mitte-nõusolijate” marsi laialipeksmine. See oli hoiatus teistele – ärge mitte mõelgegi. Kes ei allu, see on vaenlane. Vaenlasele aga armu ei anta.

Karmo Tüür
19.04.2007