Hoidku taevas mind sõprade eest, sest vaenlaste eest oskan ma end ise hoida. See vana tarkusetera tuleb paratamatult meelde, jälgides Valgevene-Venemaa suhteid.
Lõppematud on olnud mõlema poole kinnitused, et tegu on loomulike liitlastega. Et mõlema poole rahvas on valmis kohe-kohe omavahel liitu heitma, kiskumaks maha NLiidu lagunemise järgseid ebaloomulikke barjääre kahe vennasrahva vahel. Miskipärast aga nihkub Vene-Valgevene liitriigi loomine üha edasi, et mitte öelda – üha kaugemale.
Liitriigi ehitamise kava näeb ette ühisparamendi valimist. Ehkki selle jaoks on isegi rahad eraldatud, pole valimisi siiani toimunud. Eelkõige on vastu senised parlamendisaadikud ise – ja inimlikult täiesti aruaadavalt. On ju praegused rahvaesindajad investeerinud tohutult raha ja energiat, saamaks ligi tulusatele tugitoolidele ... ja korraga tekiks nende asemele hoopis üks kõrgem organ, kelle käes oleks veel suurem võim.
Veider ühismajandus
Kuid kui poliitiline integratsioon toppab, siis ehk edeneb ühismajandus – see, mille nimel kogu mäng peaks käima? Kuid oh üllatust, ka siin käib asi üle kivide ja kändude. Kui jätta kõrvale Valgevene kuulsate traktorite ja vähemkuulsa põllumajanduskeemia müük Venemaale, siis lõviosa kaubavahetusest jääb ikka vana hea transiidi ja energia arvele.
Kuid, nagu see Venemaa lähtuva transiidi ja energiaga ikka kipub olema, siis pole see lihtsalt äri, vaid otsapidi ka poliitika. Venemaa soovib saada suuremat tulu, Valgevene omakorda proovib mängida transiidihindadega. Hetkel on Minsk aga ilmselt kehvemas positsioonis, võlgnedes Moskvale sadu miljoneid dollareid.
Venemaa väidab, et Valgevene saab maksta küll, kuna ta eelarve on ülejäägis. Tõsi küll, see ülejääk tekkis suuresti Valgevene gaasifirma Beltransgaszi aktsiaosaku müügist Gazpromile. Ega Lukashenkal ei saagi põhimõtteliselt tekkida suuri rahalisi reserve, kuna Valgevene väliskaubandus on miinuses (nagu ka Eestil), kuid lisaks sellele praktiliselt puudub ka välisraha sissevool investeeringute näol.
Venemaa süüdistab Valgevenet ebaausas käitumises. President Lukashenka on oma majanduse üles ehitanud odavale vene energiale, tehes seejuures nägu, nagu oleks kõik vaid tema isiklik teene. Nüüd, kui Venemaa soovib oma kauba ehk gaasi eest saada pisutki õiglasemat hinda, punnib Lukashenka vastu ega soovi maksta.
Ohtlik sõbrahind
Valgevene omakorda süüdistab Venemaad. Minsk väidab, et Venemaa ajab röövellikku politikat, soovides erastada mitte ainult gaasikompaniid, vaid kogu Valgevent. Ajalehes Sovetskaja Belorusia (jaa, justnimelt Nõukogude Valgevene) kirjutatakse juhtkirja tasandil, et Venemaa kasutab ära hetke, mil Valgevenes on pisut kitsas käes tänu käimasolevale põllumajanduskampaaniale, aga nemad juba ei murdu (v.k. ne na teh napali).
Kogu probleem on aga just sellessamas lämmatavas sõpruses. Hetkel ostab Valgevene gaasi sisse nö sõbrahinnaga, mis aga jääb ligi kaks korda alla turuhinna. Loomulikult on ostjal raske loobuda soodushinnast, kuid täpselt sama loomulik, et sellisel juhul soovib müüja (sisuliselt Kreml) saada mingeid muid boonuseid.
Ainumõeldav peaks olema taolisest kaheldavast soodustusest loobumine, üleminek normaalsele turusuhtele. Praegu toimuv on ju kah omamoodi turumajandus, ainult et Valgevene peab hinnavahe kinni maksma millegi muuga. Selleks millekski muuks näib olema praeguse rezhiimi püsimine. Taoline toetus on seni ka eesmärki täitnud – nn Lääs on end Lukashenka paariarezhiimist üpris kaugele hoidnud.
Kuid nüüd näikse olukord muutuvat. Kremlist antkse selget signaali, et liit Valgevenega on siiani päevakorras, vähemalt majandusühenduse mõttes. Kuid liitu seltsimees Lukashenkaga ilmselt ei tule. Venemaa on õppinud raha lugema. Ja mis puudutab torujuhtmete ning muu vajamineva ülevõmist, siis siin ei tunta ei vennaarmu ega ka häid kombeid.
Karmo Tüür
7.08.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment