Proovin alljärgnevalt ühel lehel kokku võtta neljalehelise teksti, mille iga lõik on tegelikult oluline. Sümbolväljendeid tähistavad jutumärgid ning alajaotused on kõik autori omad. Edasi ei ole enam minu tekst, vaid võimalikult lähedane tõlge. Originaaliga võib tutvuda siin.
------------------
1.
Venemaa ja Lääs on omavahel mitte ainult naabrid, vaid „vennad”, jagades kristlikku tausta. Taoline sugulus aga toob endaga mitte ainult sooje suhteid, vaid ka mõistmatust ja tülisidki. Et kuidas küll justkui „oma” käitub nii erinevalt. Lääne poolt vaadates seguneb sellesse segadusse hirmugi – põikpäine sugulane on end arendanud suurriigiks!
Sellisele „vendlusele” lisandub üha teravnev konkurents loodusvarade üle. Venemaal on liiga palju kõike seda, mida läänes ei jagu. Saades sellest aru, asus Venemaa rääkima oma rollist energiajulgeolekus ja nõudma vastavat suhtumist.
2.
1990-te nõrkushetkel püüdis Lääs Venemaa üle sisse seada oma kontrolli, teda „demokratiseerida” ja „tsiviliseerida” e. tüssata ja lagundada. See koos 1998.a. majanduskriisiga viis Venemaa kindla soovini taastada kord riigis ja suurriiklik staatus rahvusvahelisel areenil.
Tänu suurepärasele konjunktuurile energiaturul see soov materialiseeruski putinlikus kursis. Algas „liberaalse projekti” ümbervaatamine. Venemaa lubas jääda selle mudeli juurde, mida nimetatake „demokraatiaks”, kuid teha seda iseseisvalt, lubamata kellelgi end õpetada.
Kuna Venemaa ei kavatse enam häbeneda oma huvisid ega hoida end tagasi ei sõnades ega tegudes, siis hakkas lääs närvitsema. Lääs ähvardab ja sigatseb, kuid tõsist kahju ei tee, kuna ei suuda.
3.
Tõsiseid sanktsioone ei järgne, kuna tuumariiki ei soovita destabiliseerida. Läänes saadakse aru, et survestades Venemaad lükatakse teda Hiina, Iraani ja Venetsueela poole ehk ainult tugevdatakse läänevastasust. Rääkimata lääne soovimatasusest kaotada oma investeeringuid.
Lääne juhtkond ei koosne ainult „ristisõdalastest-demokraatidest”. Neid värde on palju, kuid jagub ka mõistlikke ärimehi-poliitikuid, kes küll jahvatavad „väärtustest”, aga tegelikult vahetavad need „tõeliste” väärtuste vastu. Seejuures on ameeriklaste ja eurooplaste, „vanaeurooplaste” ja „uuseurooplaste”, Brüsseli ja liikmesriikide vahel piisavalt erimeelsusi – jõuaks ainult neid ära kasutada.
4.
USA on ainuke riik, kellel on võimu teistele, ka Venemaale oma tahet peale suruda. Vaatamata sellele ei kaota Venemaa alati USA’le – nii näiteks müüb kedagi kuulamata relvi Iraanile, Süüriale, Venetsueelale. USA pingutused oma raketikaitse paigutamiseks Ida-Euroopasse (justkui Iraani vastu) on tegelikult oma „kõvaduse” tõestamine. Seda nii Venemaa kui „vana Euroopa”, eelkõige Saksamaa ees, ühtlasi ka oma ustavate holoppide poolakate ja tshehhide positsiooni kindlustamine.
Venemaa jaoks on see kõik alandav, ehkki ükski Poola tõrjerakett ei takista Venemaal purustada USA’d. Kuna Venemaa ei suuda sundida USA’d oma initsiatiivist loobuma, peab ta proovima sellest mingit kasu lõigata. Näiteks pakkudes ühiskasutusse oma radarijaama. Ameeriklased, loobudes ettepanekust, tõestasid avalikult soovimatust tegeleda iseenda poolt loodud probleemiga. Venemaa aga sai oma diplomaatilised punktid kirja.
Sisepoliitiliselt lõikas Venemaa siit aga veelgi suurema kasu. Kui enne veel otsiti, mille ümber konsolideerida valijaskonda 2007-2008.a. valimisteks, siis USA poolt pakutud väline oht sobib selleks parimal moel.
5.
Lääs ei tseremoonitse enam Venemaaga, aga ka vastupidi. Tahavad hüsteeritseda „demokraatia lämmatamise”, „impeeriumi taastamise” ja „energiasantaazhi” teemal? Aga palun, vastuseks saavad „müncheni kõne”. Venemaa ei häbene enam kasutada ei ultimaatumeid, ei ähvardusi ega jõhkrusi. Muuseas, kes ütles, et alati peab reageerima tõsiselt? Putin ju mõnitab avalikult lääne „kriitikuid”, nimetades end viimaseks „puhtaks” demokraadiks ja et peale Gandhi surma „pole kellegagi rääkida”.
Soovite millestki tõsisest rääkida, nagu Iraan, raketitõrje või energeetika? Aga palun, ainult et Venemaa ootab kasulikke pakkumisi. Paljaste lubaduste peale võib ta samamoodi midagi lubada.
Lääs on korduvalt pidanud arvestama tugeva Venemaaga. Tuleb see uuesti meelde tuletada. Sest valikut ei ole. Isoleerida Venemaad enam ei saa. Otsekonflikti astuda samuti mitte. Sest käed on lühikesed. Ja tahe nõrk.
Nii et, tuleb harjuda.
--------------
Kordan, et need polnud minu seisukohad
Karmo Tüür
7.08.2007
No comments:
Post a Comment