Venemaa Föderatsiooni presidendi Münchenis peetud kõne on tekitanud tavatult suurt vastukaja. Tõepoolest, müristas ju Vladimir Putin kõnetoolist nagu papp kantslist, manitsedes kogudust allaheitlikkusele.
Tõsi küll, alustas Putin oma sõnavõttu lausetega, mis justkui oleks pidanud öeldu mõju leevendama. Et tegu on ju kõigest konverentsiga, kus ei pea veeretama diplomaatiliselt korrektset sõnamulli. Kuid tegelikult tähendas see hoopis juhist – kuulake hoolega, seekord ma ütlen, mida mõtlen.
Mida erilist tal siis öelda oli? Põhiliselt oli kogu sõnum äärmiselt lihtne. USA on läinud oma ühepoolse maailmakorraldamisega liiale. Kui ikka ei ole ÜRO luba, siis ei tohiks isegi üliriik alustada sõjategevust. Ja USA poolt juhitav NATO laienemine Venemaa piiridele üha lähemale mõjub ähvardusena. Ning Venemaa on valmis vastama, kusjuures asümmeetriliselt.
Anti-amerikanismi kaart
Tuleb tunnistada, et Putin vajutas väga õigele nupule. Rahulolematus USA tegevusega on maailmas üha kasvamas. Peale anglosaksi-maailma (Inglismaa, Uus-Meremaa jne) ja nn Uue Euroopa (sh Balti riigid) ei ole just kuigi palju neid, kes on nõus end USA juhtimisel siduma üha uute konfliktidega.
Sinna juurde ladus Putin väiteid, mis pidanuks tõestama, et Venemaa taga on jõud, mis võimaldavad tal USA’ga rääkida nagu võrdne võrdsega või isegi pisut üleolevalt. Nii näiteks pidas ta vajalikuks mainida, et nn BRIC-grupi (moodustatud Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina ingliskeelsete nimetustest) majandus on sisemiselt ostujõult suurem kui Euroopa Liidul. Tõsi küll, taoliste riikide ühte patta panemine on üpris kunstlik.
Aga tõsi ta on, Venemaa majanduslik võimsus kasvab. Tõsi küll, seni pea ainult toorainehindade kasvu tõttu, kuid siiski.
Asümmeetriline vastus?
Siinkohal ongi tark mõelda, mida võis tähendada Putini lubadus vastata USA’le asümmeetriliselt? Seni on asümmeetrilisest konfliktist räägitud eelkõige terrorismi kontekstis. Et siis ühelt poolt on tegu riigiga ja selle traditsiooniliste relvajõududega ja teiselt poolt fanaatiliste inimeste grupiga. Viimane on võimeline esimesele tekitama väheste vahenditega märkimisväärset kahju. Riik on aga terroristide vastu suhteliselt võimetu.
Loomulikult ei pidanud Putin silmas taolist vastust. Sõjanduseksperdid hakkasid koheselt rääkima Venemaa uut tüüpi relvastusest, mis on võimeline vaevata läbi murdma USA ehitatavast raketitõrjekilbist. Minu meelest on aga hoopis tõenäolisem teine asümmeetriline vastus. Majanduslik vastus sõjalisele. Kui Venemaal õnnestub moodustada gaasitootjate ühendus, nn gaasi-OPEC, on tal võimalik astuda lavale senisest palju suurema mängurina. Panuseks üha olulisemaks muutuv energiakandja – maagaas. Selles mängus oleks tõepoolest jäme ots Venemaa käes.
Mis aga puudutab tervikuna Venemaa vastuastumist USA-kesksele maailmasüsteemile, siis siin pole midagi uut. Vaiksemalt ja väiksemate vendade poolt on seda tehtud juba ammu. Kuid nüüd on olukord pisut muutunud. Venemaa kasutab lihtsalt hetke. Ta näitab enda suhtelist tugevnemist olukorras, mis pole mitte niivõrd tema teene, kuivõrd muutuv globaalne olukord.
Uuest külmast sõjast on igal juhul asi kaugel. Selleks oleks vaja hoopis teisi olusid ja osalisi.
Ning pealegi – äikese-eelne müristamine ei põhjusta ilma muutumist, vaid lihtsalt käib selle muutumisega kaasas.
Karmo Tüür
14.02.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment