Euroopa sõltuvusest Venemaa energiast on räägitud palju. Praktiliselt kogu Euroopa, seal hulgas ka Eesti, sõltub idanaabrist. Venemaa Föderatsiooni energeetikagigant Gazprom on muutunud omamoodi kurja kehastuseks, kes kontrollib – või vähemalt üritab kontrollida – oma naabreid. Torujuhtmed, mis seovad tootjat (Venemaad) ja tarbijat (Euroopat) näivad vastavatel kaartidel kui ämblikuvõrk või kaheksajala kombitsad.
Aga eks taolised nägemuspildid sõltuvad vaatajast. Needsamad jooned kaardil võivad näida ka veresoontena. See, mida meie näeme ohtliku sõltuvusena, näeb Vene pool loomuliku olukorrana. Ja nii mõnigi hoopis võimalusena teenida selle väärt ressursi vahendamise pealt korralik vaheltkasu.
Venemaa on aga võtnud suuna vahendajate vähendamisele. Loogika on siin lihtne – milleks anda osa kasumist mingitele muidumeestele? Soov kontrollida kogu tootmisahelat alates pumpamisest, töötlemisest kuni viimase kui tarbijani välja on seega mõistetav. Ainuke probleem asja juures on see, et tarbijad ei asu mitte Venemaa pinnal. Vastav infrastruktuur (torud, pumbad jms) on seega võõras omandis.
Gazprom on otsustanud seda probleemi lahendada üsna lihtsalt. Kui vastavaid firmasid ei saa üles osta, siis tuleb ehitada välja oma torujuhe, omad laoplatsid, omad pumbajaamad. Aga et mängus on tohutud summad, siis on ka osapoolte reaktsioon toimuvale valulik.
Euroopa otsib väljapääsu ...
Venemaa on kahel aastavahetusel järjest üllatanud Euroopa tarbijat. Eelmise aasta alul keerati kraane Ukraina ja Moldova suunal, sel aastal oli löögi all Valgevene. Kumbki kord riivati ka Euroopa huve – läbi nende riikide toimub oluline osa energiakandjate transiidist.
Pole siis ka imestada, et Euroopa otsib olukorrast väljapääsu. Üheks võimaluseks on Venemaa enda omanduses olevad uued torujuhtmed – nii näiteks meile liigagi hästi tuttav Läänemere toru. Kui see kord valmis saab, siis ei ole karta, et Gazpromi ja vahendaja konflikti tõttu jääks kaotajaks hoopis Euroopa.
Teine võimalus on aga ehitada välja hoopis oma energiavarustus. Oma torujuhe – ja üldse mitte Venemaale. Nii ongi sündinud projekt nimega Nabucco. Miks just selline nimi (sama nime kannab Verdi ooper ja nime alge on keiser Nebukadnetzar), seda ma ei julge oletadagi.
Igal juhul on oma seljad EU toel kokku pannud Türgi, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari ja Austria energiakompaniid. Eesmärgiks – vedada Euroopasse torujuhe, mis seoks omavahel tarbija ja Kaspia mere regiooni tohutud varud.
... ja Gazprom lööb vastu
Et selline projekt jätaks mängust välja Venemaa, siis loomulikult on Gazprom vastu. Tema nägemuse kohaselt tuleks mööda sama marsruuti rajada hoopis teine toru, mis pikendaks Venemaalt Türgisse ulatuvat torujuhet „Helesinine voog”. Ehk siis seoks Venemaa ja Euroopa veel ühe nabanööri kaudu. Oluline on siinjuures asjaolu, et Kaspia mere tohututest – siiani veel paljuski kasutamata – varudest kuulub Venemaale vaid osake. Kuid soov seda ainsana vahendada on ülisuur.
Gazprom plaanib sel aastal käivitada tohutu meediakampaania. Eesmärgiks – vähendada seda negatiivset muljet, mis on viimaste aastatega Läänes kogunenud. Ainuüksi teadaolevate plaanide kohaselt plaanib Gazprom kampaanial kulutada 11 miljonit USA dollarit. Tõsi küll, eksperdid hindavad, et see on ilmselt ainult ettemakse ja reaalne kulutus saab olema palju suurem. Taolise oletuse kasuks räägib kasvõi asjaolu, et Gazpromi selle aasta PR (ehk mainekujundus) eelarvest moodustaks need 11 miljonit vaid 8%. Eelmisel aastal kulutas Gazprom mainekujundusele kokku 140 miljonit USD.
Miks ma pealkirjas rääkisin lootusest? Mitte seetõttu, et ma loodaks, nagu Nabucco torujuhe vabastaks meid energeetilisest sõltuvusest. Vaid seetõttu, et juhul kui projekt ka käivitub (seda mitte varem kui 2008-2011), siis vähemalt see näitaks, et Euroopa on võimeline kokku leppima. Kõne all on ju elulised huvid. Kui ei, siis ...
Nähtavaks nõrgaks lüliks näib praegu kujunevat Ungari, mida Gazprom näeb oma energeetilise platsdarmina. Laiemalt osutub nõrgaks lüliks aga kogu Euroopa Liit, kes ei suuda välja kujundada oma ühist poliitikat.
Karmo Tüür
16.01.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment