Pronkssõdur ja Sakala kui hea aja märgid

Eesti ühiskonda on sisemiselt raputanud kaks algatust. Esiteks – viia teise kohta nn pronkssõdur ja teiseks – lammutada Sakala keskus.

Tegu äärmiselt erinevate objektidega ja veelgi erinevamate tegevustega – üht ähvardab pelk teisaldamine, teist aga jäädav lammutamine. Vaatamata sellele on aga rahva reaktsioon suhteliselt sarnane – vähemalt esmapilgul.

Mõlemad on kogunud enda ümber kenakese hulga pooldajaid ja vastaseid. Nii neid, kes on nõus peaaegu et oma rinnaga asuma kraanade teele, kui neid, kelle jaoks planeeritu teoks saamine on äärmiselt oluline.

See, et mõlemad on omalaadsed nõukaaja sümbolid, ei olegi hetkel oluline. Oluline on hoopis see, mis ja kuidas nende ümber toimub.

Ühiskonna takistusvõime suureneb
Elektrofüüsika üks tõdesid väidab, et voolujuhi läbilaskevõime sõltub selle ristlõikest ja sisemisest struktuurist. Et mida väiksem ristlõige ja mida tihedam struktuur, seda kehvem läbilaskevõime. Mida väiksem läbilaskevõime, seda kiiremini toimub kuumenemine ... no ja selle tagajärge näeme igapäevaselt hõõglampide näitel.

Tundub, et ühiskonnaga on sama lugu. Mida väiksem on mingi ühiskond või kogukond, seda teravamalt tunnetab ta ohu märke ning aktiviseerub. Mis aga puutub ühiskonna struktuuri, siis põikame korraks tagasi elektrijuhtivuse juurde.

See juhtivus sõltub sellest, kui palju takistavad vooljuhi enda osakesed teda läbivaid laetud osakesi e elektrivoolu. Ideaaljuhul ei takista nad üldse, see on saavutatav absoluutse nulli tingimustes. Ehk siis sellise temperatuuri juures, milles voolujuhi osakesed on nö tardunud ja seega ei sega enda olemasoluga neist mööduvaid osakesi.

Ühiskonna puhul on taolise absoluutse nulli tingimused loodud, kui kõik selle osakesed e kodanikud on piisavalt hõivatud oma igapäevamuredega ja –hirmudega. Sellisel juhul laseb ühiskond endast tuimalt läbi kõik ideed, ükskõik kui võõrad või veidrad need ka poleks.

See, et ühiskond on valmis nüüd häält tegema, näitab, et oleme sellest sügavkülmast väljumas. Kodanikud panevad tähele, mis nende ümber toimub ja nad on valmis ning võimelised toimuvale reageerima. See aga tähendab kodanikuühiskonna seisukohalt üliolulist nihet – võimet organiseeruda ka väljaspool tavapäraseid, sissetöötatud struktuure.

Kompromissi õppetunnid
Ühiskond on oma olemuses äärmiselt mitte-ühtlane nähtus. Igasugune arvamuste ühesus viitaks kas eelpoolnimetatud sügavkülmale või muule kunstlikule tasalülitamisele. Erinevate huvide vahel tuleb saavutada kompromiss – seda kunsti nimetataksegi poliitikaks.

Sakala ja pronkssõduri võrdluse juurde – loomulikult on nende taustad erinevad. Ja ka see, kuidas ühed või teised huvigrupid käivituvad ning käituvad, on erinev. Kuid oluline on see, et Sakala ümber toimuv pakub meile väärtusliku õppetunni.

Alati on olemas äärmusseisukohti. Nii neid, kes soovivad kõik olemasoleva konserveerida detailides kõik olnu. Kui ka neid, kes on valmis vana eest pühkima, et rajada teed helgesse tulevikku.

Sakala puhul saavutati mõistlik kompromiss, millega näikse enamus rahul olevat. Säilitatakse märgiliselt oluline, muutes samas selle olulise osa konteksti ehk ümbritsevat arhitektuurset keha. Ka pronkssõduri juures saab kasutada sama võtet.

Tagasi tulles pealkirja juurde – nii Sakala kui pronkssõduri ümber toimuv näitab, et ühiskond ei lase endast enam tuima näoga läbi kõiki võimude algatusi. Kui ikka tajutakse, et see või teine idee riivab mingeid olulisi huve, siis ollakse valmis ka rahulolematust välja näitama. Ja see on ju ometi hea märk?

Karmo Tüür
18.02.2007