Tartu rahust nii ja naa

Eks ole ilmselt igaühega meist juhtunud seda, et üht ja sama sündmust meenutades kipuvad eri inimesed rääkima eri lugusid. Sama on ka riikidega. Riigid, nagu ka inimesed, koovad enda lugu. Mõlemad vajavad enda mugavaks olemiseks sellist lugu, mis laseb neid ennast võiamlikult heas valguses paista. Mõlemal puhul on tegu nö müüdiloomisega. Vahe on ainult selles, et kui inimene midagi vassib, siis nimetatakse seda mäluhäireks. Kui aga riik, siis propagandaks.

Tartu rahust rääkides on kindel ainult ajalooline fakt. See, et Tartus kirjutati 1920.a. 2.veebruari varastel tundidel alla rahuleping Eesti Demokraatliku Vabariigi valitsuse ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride nõukogu nimel. Aga need jutud, mida kumbki pool selle fakti ümber räägib, on üpris erinevad.

Alustame ülilihtsast tõdemusest, et Tartu rahu on kahepoolne dokument. Seega kaks allakirjutanud osapoolt leidsid, et taoline dokument vastab tol hetkel parimal moel mõlema riigi rahvuslikele huvidele.

Mida too paber siis sätestas? Esiteks lepiti kokku sõjategevuse lõpetamises, teiseks omavahelise sõjajärgse piirijoone kulgemises ning kolmandaks edasistes vastastikustes suhetes. Tol hetkel oli vast kõige olulisem esimene punkt, pikas perspektiivis aga kolmas. Oli ju tegemist esimese rahvusvahelise lepinguga mõlema osapoole - nii Eesti kui Venemaa - jaoks. Seejuures nii Eesti kui Venemaa olid esimesed riigid, kes teineteist tunnustasid.

Kaks lugu
Siin aga ka sarnasused lõppevad. Et lepingul on kaks osapoolt, tähendab ka seda, et eksisteerib vähemalt kaks eri nägemust asjadele.

Kui vaadelda neid ülaltoodud kolme punkti: sõjategevuse lõpp, piir ja edasised suhted, siis näeme kõigis kolme puhul erinevaid vaateid asjadele.

Tartu rahu tähendab Eesti jaoks võitu, Venemaa jaoks kaotust. Tõsi küll, Venemaale oli seda kaotust tol hetkel vaja - tal oli vaja sõlmida rahu, et väljuda sõjast ja vabastada oma ressursse muude ülesannete lahendamiseks.

Tartu rahu järgne piir andis Eestile territooriumi juurde, Venemaalt aga võttis tüki küljest. Seda lausa mitmes mõttes. Vähe sellest, et loobuti Eestist kui sellisest, oldi sunnitud loovutama ka tükikesi omaenda territooriumist.

Edasised suhted tuginesid küll Tartu rahu lepingul, kuid mitte kaua. II Maailmasõja aegsed sündmused viisid meid tagasi Venemaa, nüüd juba Nõukogude Venemaa rüppe. Seetõttu võib täiesti mõista neid Venemaa poliitikuid, kes väidavad, et Tartu rahu on vaid ajalooline dokument, mis on kaotanud oma kehtivuse, kuna selle asemel on sõlmitud uued lepped Eesti ja Venemaa vahel. Täpselt samuti võib aga mõista ka neid, kes väidavad, et Tartu rahu kehtib, kuna keegi ei ole seda lepet tühistanud.

Kas võitis üks või mõlemad?
Suurim erinevus polegi aga mitte lepingu kehtivuse tõlgendamine, vaid sellele eelnenu, lepingu enda olemuse ja selle tulemuse hinnangus.

Eesti kirjanduse arvamusel tähendas Tartu rahu Eesti jaoks võitu, seega Venemaa jaoks kaotust. See arvamus põhineb lähenemisel, mille järgi aastatel 1918-1920 toimus Eesti ja Venemaa sõda, mis eesti kirjanduses sai Vabadussõja nime.

Venemaa kirjandus eitab sellist lähenemist: nende meelest aastatel 1918-1920 toimus nii Eestis kui ka Venemaal (samuti Soomes) kodusõjad, mille võitjaks Eestis tuli Eesti Vabariigi valitsus, Venemaal aga Rahvakomissaride nõukogu.

Järelikult, Tartu leping oli sõlmitud kahe võitjapoole vahel ja kummagi poole jaoks polnud see kaotus. Mõlemal poolel oli vaja sõlmida rahu, et väljuda sõjast ja vabastada oma ressursse muude ülesannete lahendamiseks.

Tartu lepingu Eestiga kohta kasutatakse Venemaa kirjanduses sama lähenemist nagu Tartu lepingu kohta Soomega. Pärast Soome tsiviilsõja lõppu sõlmiti Tartus lepingu Punase Venemaa valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahel, ja mõlema poole jaoks oli see leping diplomaatiline võit.

Kokkuvõtteks saab korrata vana tõde – igal kepil on vähemalt kaks otsa. Tartu rahu pole siinkohal erand.

Karmo Tüür
TÜ politoloog
Dmitri Lanko
St . Peterburi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna õppejõud
1.02.2007