Eesti välispoliitikas on vähe erutavaid ja üldrahvalikku huvi pakkuvaid hetki. Seni suurim on olnud lääne klubidesse ehk Euroopa Liitu ja NATOsse astumine. Poliitikud rääkisid, eksperdid arvasid, rahvas arutas. Möllu kui palju – tuleb meelde?
Mis siis veel? Piirileppe sõlmimine Venemaa Föderatsiooniga, sellesama Venemaa poolt tekitatud kära pronkssõduri ümber, Vene-Saksa torujuhe ... midagi ei jäänud vahele?
Kas torkab silma mingi seaduspära? Kui jätta kõrvale meie sõdurite osalemine kaugetes konfliktikolletes (aga see ei ole isegi parlamendis tõsist vaielust tekitanud), on pea kõik kirelisemad küsimused olnud seotud meie idanaabriga.
Nüüd on siis päevakorral Vene-Saksa torujuhe, mis pidanuks ühe variandi kohaselt riivamisi läbima Eesti majandustsooni. Ehitusele pidanuks eelnema uuringud, nende läbiviimiseks esitatud loa aga lükkas Eesti Vabariigi valitsus tagasi – ilmutades seejuures tähelepanuväärset üksmeelt.
Ehkki sellega oleks nagu lugu läbi, tasub korraks asja juurde tagasi tulla. Pidin hiljuti sel teemal raadios rääkima ning saatejuht esitas küsimuse – kas Eesti jaoks on tegu majandusliku, poliitilise või keskkonnakaitse-alase küsimusega?
Erikülgne kolmnurk
Antud juhul võib lugu kirjeldada Saksa-Eesti-Venemaa kolmnurgana. Laiemas plaanis on osalisi veel teisigi, ent jätame need hetkel kõrvale. Meie kolme osapoole jaoks leiame kolm erinevat vastust.
Saksamaa jaoks on tegu eelkõige majandusliku, seejärel poliitilise küsimusega. Saksa majandus vajab meeletult energiat, Venemaa saab seda pakkuda. Puhas majandus, kas pole? Siiski lisandub siia ka suur poliitika, nimelt nähakse selles torujuhtmes võimalust siduda Moskvat Euroopaga, laskmata tal kalduda Aasia poole.
Venemaa jaoks näib esiplaanil olevat poliitika. Gaasi müüb ta Euroopasse, sh Saksamaale niigi, uus torjuhe aga annab puht-poliitilise võimaluse vahelt ära lõigata „parasiit-riigid” ehk siis need ida-eurooplased, kelle territooriumit seni transiit läbib. Nii et poliitilika nimel on Moskva valmis ümber korraldama oma välismajandust, investeerides ümberehitusse miljardeid.
Eesti aga tõstab loomuldasa kilbile keskkonna-poliitika. On ju merepiir meie jaoks midagi enam kui mõtteline joon kaardil, Läänemere olukord on oluline osa meie elukvaliteedist. Ja kui seda elu ning kvaliteeti ohustab üle meie peade sõlmitud Vene-Saksa kokkulepe, siis pole ime, et iga põliselaniku hinges hakkab lokku lööma mäekõrgune häirekell.
Teistmoodi küsimus
Nii et kolm eri motiivi, kolm eri vastust. Aga mis oligi see küsimus? Et milleks on seda va toru vaja? Pakuksin selle asemel välja pisut teise, esmapilgul kummastava küsimuse. Kas seda toru üldse tuleb?
Viisin läbi kiire uurimuse, küsides kümne eksperdi käest sedasama – et kas see toru lõppude lõpuks ikka saab ehitatud või mitte? Tulemus jäi sisuliselt pooleks. Ehk siis pooled eksperdid pakkusid, et toru tuleb ja pooled, et mitte. Huvitav seejuures, et äritaustaga küsitletud kippusid toru sisse uskuma, poliitilised tegelased aga arvama, et ega tegelikult ikka ei ehitata küll.
Kuidas nii, võite küsida. Et aga kuhu siis jäävad kõik need juba magamapandud rahad ja alustatud ehitused? Pole midagi, Venemaa – kes on selle projekti praegune eestvedaja – on riik, kus leidub tohutult suuri ehitusi aga ka hiigelsuuri vundamendiauke. Pakun, et poolelijäänud ehituste arvult ühe elaniku kohta ilmselt edetabeli tipus.
Nii et juhul kui uskuda selle sisse, et toru ei ole ega tule, siis saab hoopis teise värvingu valitsuse julge otsus uuringu-taotlus tagasi lükata. Muuhulgas aga saab uue elu sisse ka vandenõu-teooria, mille kohaselt Venemaa seda tahtiski. Et toruehitamise mõttetus (meeletu kulu pluss kaheldav täituvus) jõudis Kremlis kohale, aga ise loobuda ei tahetud. Nüüd aga on võimalik projektist loobuda, näidates näpuga pisikese vaenuliku Eesti peale, kes kogu asja tuksi keeras.
Muuseas – ma ei soovita uskuda vandenõuteooriaid. Tegelik elu on oma lihtsuses tihtipeale veelgi hullem.
Karmo Tüür
23.09.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment