Oranž printsess, Dmitri Popov ja Ilja Milštein, Tõlkinud: Andres Jaaksoo, Olion 2007, 320 lk, 219.-EEK.
„Häda pole selles, et meil on vähe naispoliitikuid, vaid selles, et poliitikas on vähe mehi.” See tõlkeraamatu oranžile tagaküljele toodud reklaamlause ja originaali lisapealkiri „Julia Tõmošenko mõistatus” annavad aimu raamatu autorite eesmärgist – kirjutada hästimüüv raamat populaarsest naispoliitikust, Ukraina ekspeaministrist, Oranži revolutsiooni kangelasest. Ehkki tulemus sai pisut kollasevõitu, kuid vähemalt läbimüük on garanteeritud.
Taoliste võtetega garanteeriti müügiedu nii kõmuhimuliste kui feministide ja ka poliitikahuviliste hulgas. Raamatu läbilugenuna peavad esimesed kaks aga pisut pettuma. Kõmulisi fakte ja intiimseid ülestunnistusi tekstist eriti ei leia, naisõiguslik külg jääb seda väheveenvamaks, et autoriteks on mehed. See on küll võib-olla minu enda tajuhäire, kuid meeste poolt kirjutatud feministlikud tekstid jäävad enamasti väheveenvaks ja vastuoluliseks.
Vastuolude kogum
Vastuoludest tulvil on samas ka peakangelase kuju. Tugev naine, kes samas kasutab teadlikult klassikalisi võrgutamisvõtteid, saavutamaks oma tahtmist nii äris kui poliitikas. Kehvakesest hruštšovka-tüüpi majast kasvanud plika, kes äris tipphetkel kontrollib veerandit Ukraina majandusest ja poliitikas sihib ilmselt senisaavutatud peaministrikohast kõrgemale. Sünnilt vene-armeenia taustaga tüüpiline nõuka-aja nooruk, kellest saab ukraina rahvusluse esinägu.
Külmalt kalkuleeriv ärihiid, kes tipp-poliitikuna hakkab taotlema veidrat segu riigikapitalismist ja õiglasest sotsiaaldemokraatiast. Läinud poliitikasse selleks, et kaitsta oma ärihuvisid, asub ta kohalejõudnuna kärarikkalt seisma poliitika äristumise vastu.
Kogu raamat kihab muutustest, mida elas läbi post-sovjetlik, post-kolonialistlik, ennast taasavastav Ukraina. Parlamenti sattunud inimesed hakkavad pikapeale poliitikuteks, huvigrupid teisenevad parteideks. Nõukogude-aegne nomenklatuur leidis endas rahvusluse, õppis ära esivanemate keele, tuletas meelde õigest veel õigema ajaloo ja asus kaitsma rahvusriiki – või vähemalt tegi nii osa sellest uusvanast eliidist.
Paljugi kõigest sellest tuleb tuttav ette koduses Eestiski, kas pole? Tõsi küll, kes otsivad selles, vahetult oranži revolutsiooni järel kirjutatud raamatus viiteid Eestile, peavad pettuma. Ehkki mitmedki meie poliitikud üritasid end toona näidata kui Ukraina „läände-toojad”, leidub tekstis vaid mõningaid üldiseid vihjeid Balti riikidele, eraldi saab mainit vaid Leedu, kelle president osales kriisiaegsetes läbirääkimistes.
Venemaa jälg
See-eest leiab raamatus nii mõndagi Venemaa kohta – ja eks seetõttu mina nt selle ostu tegingi. Ukraina iseseisvumine mõjutab Venemaad tohutult. Ega’s ilmaasjata pole käibel väljend, et ilma Ukrainata pole enam ka Venemaad, vähemalt mitte impeeriumina ... ja mitte-impeerium Venemaa olla ei oska.
Tsiteerin: „...mõistis Kreml, (et Ukraina - KT) presidendid tulevad ja lähevad, aga muusika Ukraina poliitikas tellib ikkagi see, kes selle muusika kinni maksab. Vene rahade olemasolu Ukraina majanduses jäi strateegiliseks ülesandeks.”
Venemaa poliitikute ja poliit-tehnoloogide katsetest mõjutada Ukraina poliitikat leiab veelgi, kuid eeltoodud lõik on vast kujukaim. Ehkki tekst on kirjutatud küll ajakirjanike poolt, ongi võtmesõnaks „poliit-tehnoloogia”. Ehk siis see, kuidas poliitikat tehakse, millised kaalutlused ja käigud eelnevad sellele, kui teleekraanidele ja valimisplakatitele ilmuvad ühed või teised näod ja loosungid. Taolise teksti vahele pikitud poolilukirjanduslikud vahepalad mõjuvad kohati lausa kunstiliste liialdustena.
Paraku tuleb visata kivi ka tõlkija ja toimetuse kapsaaeda. Esimene laskis sisse mitmeid tüüpilisi tõlkevigu ja teine ei toimetanud neid sealt välja. Nii näiteks häirib muidu ladusa teksti lugemist tüüpviga, mis tekib, kui tõlkida nn „soolisest keelest” „mitte-soolisse”. Venekeelsete asesõnade on ja ona mehhaaniline asendamine eestikeelse sõnaga tema toodab ebardlauseid stiilis „ta tegi seda tema pärast”. Või kas kirjastaja meelest peaks eestikeelsele publikule ütlema midagi lühend SMI? Ja need on vaid mõned näited.
Muuseas, olgu öeldud, et venekeelsed retsensioonid raamatule on enamasti negatiivsed ja seda juba loomulikult mitte tõlkevigade tõttu – ehkki algselt kirjutati tekst Saksamaal elavate autorite poolt saksakeelsele lugejale ja alles hiljem kohandati vene publikule. Kriitika põhjust tuleb ilmselt otsida autorite ilmselgest Ukraina-meelsusest ja Venemaa neokolonialismi väljatoomisest.
Lõppkokkuvõttes saab lugeja hästimaalitud, värviküllase pildi Ukraina poliitmaastikust ja selle ühest kõrgeimast tipust. Naisest, kelle hüüdnimedel ei näi lõppu olevat. Leedi Ju, Gaasiprintsess, Ukraina Jeanne d’Arc, Maidani raudne ingel ja muidugi pealkirjaks olev Oranž printsess.
Karmo Tüür
23.09.2007
„Häda pole selles, et meil on vähe naispoliitikuid, vaid selles, et poliitikas on vähe mehi.” See tõlkeraamatu oranžile tagaküljele toodud reklaamlause ja originaali lisapealkiri „Julia Tõmošenko mõistatus” annavad aimu raamatu autorite eesmärgist – kirjutada hästimüüv raamat populaarsest naispoliitikust, Ukraina ekspeaministrist, Oranži revolutsiooni kangelasest. Ehkki tulemus sai pisut kollasevõitu, kuid vähemalt läbimüük on garanteeritud.
Taoliste võtetega garanteeriti müügiedu nii kõmuhimuliste kui feministide ja ka poliitikahuviliste hulgas. Raamatu läbilugenuna peavad esimesed kaks aga pisut pettuma. Kõmulisi fakte ja intiimseid ülestunnistusi tekstist eriti ei leia, naisõiguslik külg jääb seda väheveenvamaks, et autoriteks on mehed. See on küll võib-olla minu enda tajuhäire, kuid meeste poolt kirjutatud feministlikud tekstid jäävad enamasti väheveenvaks ja vastuoluliseks.
Vastuolude kogum
Vastuoludest tulvil on samas ka peakangelase kuju. Tugev naine, kes samas kasutab teadlikult klassikalisi võrgutamisvõtteid, saavutamaks oma tahtmist nii äris kui poliitikas. Kehvakesest hruštšovka-tüüpi majast kasvanud plika, kes äris tipphetkel kontrollib veerandit Ukraina majandusest ja poliitikas sihib ilmselt senisaavutatud peaministrikohast kõrgemale. Sünnilt vene-armeenia taustaga tüüpiline nõuka-aja nooruk, kellest saab ukraina rahvusluse esinägu.
Külmalt kalkuleeriv ärihiid, kes tipp-poliitikuna hakkab taotlema veidrat segu riigikapitalismist ja õiglasest sotsiaaldemokraatiast. Läinud poliitikasse selleks, et kaitsta oma ärihuvisid, asub ta kohalejõudnuna kärarikkalt seisma poliitika äristumise vastu.
Kogu raamat kihab muutustest, mida elas läbi post-sovjetlik, post-kolonialistlik, ennast taasavastav Ukraina. Parlamenti sattunud inimesed hakkavad pikapeale poliitikuteks, huvigrupid teisenevad parteideks. Nõukogude-aegne nomenklatuur leidis endas rahvusluse, õppis ära esivanemate keele, tuletas meelde õigest veel õigema ajaloo ja asus kaitsma rahvusriiki – või vähemalt tegi nii osa sellest uusvanast eliidist.
Paljugi kõigest sellest tuleb tuttav ette koduses Eestiski, kas pole? Tõsi küll, kes otsivad selles, vahetult oranži revolutsiooni järel kirjutatud raamatus viiteid Eestile, peavad pettuma. Ehkki mitmedki meie poliitikud üritasid end toona näidata kui Ukraina „läände-toojad”, leidub tekstis vaid mõningaid üldiseid vihjeid Balti riikidele, eraldi saab mainit vaid Leedu, kelle president osales kriisiaegsetes läbirääkimistes.
Venemaa jälg
See-eest leiab raamatus nii mõndagi Venemaa kohta – ja eks seetõttu mina nt selle ostu tegingi. Ukraina iseseisvumine mõjutab Venemaad tohutult. Ega’s ilmaasjata pole käibel väljend, et ilma Ukrainata pole enam ka Venemaad, vähemalt mitte impeeriumina ... ja mitte-impeerium Venemaa olla ei oska.
Tsiteerin: „...mõistis Kreml, (et Ukraina - KT) presidendid tulevad ja lähevad, aga muusika Ukraina poliitikas tellib ikkagi see, kes selle muusika kinni maksab. Vene rahade olemasolu Ukraina majanduses jäi strateegiliseks ülesandeks.”
Venemaa poliitikute ja poliit-tehnoloogide katsetest mõjutada Ukraina poliitikat leiab veelgi, kuid eeltoodud lõik on vast kujukaim. Ehkki tekst on kirjutatud küll ajakirjanike poolt, ongi võtmesõnaks „poliit-tehnoloogia”. Ehk siis see, kuidas poliitikat tehakse, millised kaalutlused ja käigud eelnevad sellele, kui teleekraanidele ja valimisplakatitele ilmuvad ühed või teised näod ja loosungid. Taolise teksti vahele pikitud poolilukirjanduslikud vahepalad mõjuvad kohati lausa kunstiliste liialdustena.
Paraku tuleb visata kivi ka tõlkija ja toimetuse kapsaaeda. Esimene laskis sisse mitmeid tüüpilisi tõlkevigu ja teine ei toimetanud neid sealt välja. Nii näiteks häirib muidu ladusa teksti lugemist tüüpviga, mis tekib, kui tõlkida nn „soolisest keelest” „mitte-soolisse”. Venekeelsete asesõnade on ja ona mehhaaniline asendamine eestikeelse sõnaga tema toodab ebardlauseid stiilis „ta tegi seda tema pärast”. Või kas kirjastaja meelest peaks eestikeelsele publikule ütlema midagi lühend SMI? Ja need on vaid mõned näited.
Muuseas, olgu öeldud, et venekeelsed retsensioonid raamatule on enamasti negatiivsed ja seda juba loomulikult mitte tõlkevigade tõttu – ehkki algselt kirjutati tekst Saksamaal elavate autorite poolt saksakeelsele lugejale ja alles hiljem kohandati vene publikule. Kriitika põhjust tuleb ilmselt otsida autorite ilmselgest Ukraina-meelsusest ja Venemaa neokolonialismi väljatoomisest.
Lõppkokkuvõttes saab lugeja hästimaalitud, värviküllase pildi Ukraina poliitmaastikust ja selle ühest kõrgeimast tipust. Naisest, kelle hüüdnimedel ei näi lõppu olevat. Leedi Ju, Gaasiprintsess, Ukraina Jeanne d’Arc, Maidani raudne ingel ja muidugi pealkirjaks olev Oranž printsess.
Karmo Tüür
23.09.2007
1 comment:
Olen alles poolepeal, aga minu arust on see niivõrd hästi kirjutatud. Kirjanikud jätavad küll väga hea mulje. Tekst pole ei labane, ega ka liiga ülepingutatud. Just selline paras, mõnus, kergelt sarkastiline.
Post a Comment