Ukraina valimised: kes siis ikkagi võitis?

Igasuguste valimiste järel on põhiliseks küsimuseks – kes võitis? Esmapilgul on vastus lihtne – see, kes sai enim hääli. Kuid poliitikas tihtipeale nn tavaloogika ei kehti. Seda põnevam on vaadelda, et mis siis ikkagi sündis.

Ülemöödunud nädalavahetusel toimusid Ukrainas erakorralised parlamendivalimised. Eelmisel reedel avaldas Kiievi keskvalimiskomisjon esialgsed valimistulemused.

Milline on siis kohtade jaotus parlamendis? Võtame esmalt kuivad arvud. 175 – Regioonide partei eesotsas senise peaministri Viktor Janukovitšiga. 156 – endise peaministri Julia Tõmošenko blokk. 72 – „Meie Ukraina – Rahva omakaitse” ehk siis praeguse presidendi Viktor Juštšenko partei. 27 kohta said sealsed kommunistid ja 20 kunagise spiikri Vladimir Lõtvini blokk.

Esmapilgulgi on selge, et enamust ehk poolt 450-kohalisest parlamendist ei saavutanud keegi. Iga lugeja võib nüüd hakata ise puslet laduma ja vaadata, millisest tükkidest saaks kokku panna optimaalseim koalitsioon. Ehk siis maakeeli – töövõimeline enamus parlamendis, kes saaks moodustada valitsuse, mille sõnadel ka kaalu on.

Võimalikud on variandid
Kui mitte süveneda sellesse, et kes kellega käib, võib tõdeda, et variante on mitu. Kombinatsioonide arv ei ole küll piiramatu, kuid suhteliselt vabalt võib kokku panna ükskõik millise komplekti ja täpselt nii võibki juhtuda.

Aga kuhu jäävad siis valimiseelsed lubadused ja kokkulepped, küsite? Mnjah. Ka Eestis on valimiste eel tihti räägitud nö loomulikest liitudest ja põhimõttelistest vastasseisudest. Tegelik elu aga näitab, et vajaduse korral tantsitakse ka vanakuradi vanaemaga. Peaasi et võim saaks jagatud ning elu seisma ei jääks.

Loomulik oleks hakata liitma parlamendierakondi koalitsioonidesse maailmavaadete alusel. Et ikka kenasti parempoolsed ühte punti ja vasakpoolsed teisele poole. Ja tsentristid kukuvad siis sinna, kuhu parajasti vaja. Paraku Ukrainas sedapidi arutledes kuigi kaugele ei jõua.

Nagu juba valimistel osalenud jõudude nimetustestki näha, pole tihtipeale tegu maailmavaateliste ühendustega, vaid konkreetsete isikute taha kogunenud liitudega. Või siis vastupidi – huvigruppidega, kes on enda „vapiloomaks” valinud ühe või teise isiku. Nii ehk teisiti, suuresti määravad mängu nende isikute enda omadused.

Vastuolulised isikud
Kui vaadelda Ukraina poliitikas hetkel domineerivat kolmikut – Janukovitšit, Juštšenkot ja Tõmošenkot – siis saame kolm täiesti erinevat pilti.

Janukovitš on tüüpiline ida-Ukraina tööstuspiirkonna esindaja. Ukraina keelt halvasti ja vastumeelselt tönkav, kriminaalse taustaga jõmlik kuju, kes parema meelega saadaks kõik oponendid lahtise tekstiga p…se kui et ajaks mingit viisakat poliitmula.

Juštšenko esindab mitte-kellessegi puutuda tahtvat ukrainlast, kes pigem otsib kompromisse kui konflikte. Tõmošenko aga näib olevat sündinud revolutsionäär, kes tahab saavutada kõike ja kohe ning on selle nimel valmis lubama maad ja taevad kokku. Üks on alati valmis minema kokkuleppele, teine sama innukalt barrikaadidele.

Tänu neile erinevustele on Ukrainas kujunenud huvitav olukord. Janukovitši selja taga on riigi venekeelne ida- ja lõuna-osa, Jushenkot toetab rahvusmeelsem pealinn ja eriti lääs – väga iseloomulik olukord lõhestunud riigile.

Tõmoshenko on aga korraga osutunud populaarseks mõlemal pool. Seesama Ukraina rahvus-riikluse näoks kujunenud, populismis süüdistatav Tõmoshenko, kes astub vastu hämaratele gaasitehingutele Venemaaga. Huvitav, kas siit tuleks otsida põhjust, miks Moskva on korduvalt väljendanud otsest vaenulikkust selle maailma-kuulsa patsikandja vastu?

Kuidas siis edasi?
Presidendiametis istuv kompromisse otsiv Juštšenko on teinud ettepaneku, et alustada tuleks läbirääkimisi kõigi osapooltega ning et kindlasti peaks loodavasse valitsusse kaasatama ka Janukovitši meeskond.

Tõmošenka raiub aga vastu, et ei saa teha mingit koostööd nende „kriminaalidega” ja et ainuvõimalik on taastada nn oranž koalitsioon. Ehk siis nii nagu 2004.a. talvel Maidanil, peaks kõrvuti seisma Juštšenko ja Tõmošenko, nn demokraatlike jõudude liidrid.

Juba valimiste käigus, kui hakkasid selguma vahetulemused, hakati ennustama, et Julia Tõmošenko saab taas peaministriks. Juhul kui ta aga seisab nii jäigalt vastu presidendi soovile teha koostööd Janukovitšiga (ehk siis nende poliitiliste jõududega, kelle vastu Maidanil meelt avaldati), võib ta sellest kohast sama vabalt ka ilma jääda.

Mõned vaatlejad näevad selle taga kavalat kalkulatsiooni – jättes end ilma peaministrikohast, võib Tõmošenko hoopis tugevdada oma võimalusi läbi lüüa lähenevatel presidendivalimistel. Opositsioonisolija aktsiad ju tavaliselt tõusevad.

Teised analüütikud aga näevad hoopis Juštšenko koostöö-üleskutse taga lihtsalt reklaamkäiku. Pakkudes küll senise peaministri erakonnale valitsuskohti, teadis ta ette, et Tõmošenko vastuseisu tõttu ei pääse nn sinised jõud valitsusse.

Et asja veelgi segasemaks ajada, lisan siia ka pisut kuulujuttu, mille kohaselt olla kokku istunud kõigi kolme poliitilise suurkuju taga olevad majandusgrupeeringud ehk siis lihtsamalt öeldes rahastajad ning otsustanud, et selline jama on vaja lõpetada. Äri nõuab stabiilsust ja nimekirjade esinumbrid peavad oma ambitsioonid maha suruma ning ikkagi minema koostööle, et hundid oleks söönud ja lambad terved.

Aga lõpetuseks, et kes siis ikkagi võitis? Niivõrd segases seisus soovitan hoopiski jätta kõrvale konkreetsed isikud ja poliitilised jõud ja vastata hoopis küsimusele – mis võitis?

Võitis Ukraina ja demokraatia, ükskõik kui õõnsalt see väide ka ei kõlaks. Vaatamata kõigele toimusid demokraatlikud ja vabad valimised – nii väidavad enamik läänepoolseid vaatlejaid. Ukraina astus sammu edasi normaalse poliitilise arengu suunal. Siitvaadatuna on see viimane asjaolu aga ilmselt tähtsam kui miski muu.

Karmo Tüür
8.10.2007