Asusin seda lugu kirjutama kuu aega tagasi. Siis, kui oli möödunud kuu aega Läti uue presidendi ametisseastumisest. Mõtlesin vaadata, et mida siis temast ka arvatakse.
Pusisin päris jupp aega – ja jätsin pooleli. No ei olnud millestki kirjutada. Jäi selline mulje, et Lätil on nähtamatu president, kellest keegi midagi ei arva. Pea ainsaks kirjapanemisväärseks asjaks oli tema avameele ülestunnistus, et arstina töötades võttis ka tema patsientidelt meelehead.
Siis aga hakkasin asja pisut laiemalt vaatama. Peale eelmise presidendi Vaira Vike Freiberga lahkumist on Läti meie jaoks muutunud nähtamatuks.
Kui paljud teist oskavad nimetada Läti uue presidendi nime? Või peaministri? Või kasvõi läti rahvuskangelase oma? No olgu, seda viimast ehk veel, kuid vaevalt midagi enama.
Paraku on ainus meiega pikka maismaapiiri omav naaber meie jaoks nähtamatu, seda vähemalt meediapildi tasandil. Viimane Diplomaatia Lätile pühendatud erinumber on harv erand ja selle eest sügav ning siiras kummardus peatoimetajale Kadri Liik. Kuid jah – palju Diplomaatiatki loetakse-teatakse.
Kuulun nende veidrike hulka, kes midagi peab Balti ühtsusest. Mitte ainult nõuka-aegsest nostalgiast, mil olime nö Nõukogude Lääs, üheskoos edukad ja tublid. Pigem seetõttu, et oleme seotud ühtsete arengumustritega, soovime siis seda või mitte. Meie majandused on seotud, meid nähakse väljastpoolt ühtsena jne.
Paraku on Balti ühtsus viimasel ajal üpris hapraks muutunud. Riia, mida traditsiooniliselt Baltikumi keskmeks on petud, kipub üksi jääma. Küsimus on nö tõuke- ja tõmbejõududes. Kõigi kolme Balti riigi jaoks on nö tõukejõuks Venemaa. Eestil on tõmbekeskuseks ja positiivseks eeskujuks Soome ja Põhjamaad, Leedu tõmbub Poola kaudu Kesk-Euroopa poole. Läti aga paraku on ainukesena jäänud „pildilt välja”.
Nii ongi juhtunud, et vaatamata kõigile probleemidele Venemaa-Läti suhetes libiseb Läti üha sügavamale Venemaa mõju alla, samas kui Eesti ja Leedu puhul tõi vene surve kaasa meie liikumise lääne poole.
Läti majanduse kõige huvitavam ja samas kõige nõrgem koht on energeetika. Sealsed tohutud maa-alused gaasimaardlad toimivad juba praegu varustussõlmena meie kõigi jaoks. Kui aga käivitub projekt, mille kohaselt nende võimsus mitmekümne-kordistub, hoidmaks suure osa Euroopa gaasi-tagavarasid, siis võib kolm korda arvata, kas Venemaa huvi selle suhtes kasvab või kahaneb.
Juhul kui pidada õigeks eeldust, et Balti riikide probleemid on sarnased, siis tuleb eeldada, et ka lahendusi tuleks otsida üheskoos. Mida tugevam on meie ühishääl, seda parem.
Tulles tagasi Läti presidendi juurde – muuseas, ta nimi on Valdis Zatlers – siis tegemist oli kompromisskandidaadiga. Ebastabiilsel Läti poliitmaastikul juhtus see, mis ikka aeg-ajalt juhtub. Ükski tugev kandidaat ei saanud piisavat toetust ja seetõttu toodi mängu nö must hobune. Õigem oleks küll öelda hall hobune, niivõrd märkamatu on uus riigipea vanaga võrreldes.
Kas see on aga hea, et üha enam Venemaa haardesse libisev Läti muutus vähemkuuldavaks? Et riik, kes loomuldasa peaks hea seisma Balti ühtsuse eest, jääb hääletuks ja ilma meie toetuseta?
Ning lõpuks pisut kiuslik küsimus – kas Läti ise muutub nähtamatuks või lihtsalt meie ei soovi teda näha?
Karmo Tüür
2.09.2007
Pusisin päris jupp aega – ja jätsin pooleli. No ei olnud millestki kirjutada. Jäi selline mulje, et Lätil on nähtamatu president, kellest keegi midagi ei arva. Pea ainsaks kirjapanemisväärseks asjaks oli tema avameele ülestunnistus, et arstina töötades võttis ka tema patsientidelt meelehead.
Siis aga hakkasin asja pisut laiemalt vaatama. Peale eelmise presidendi Vaira Vike Freiberga lahkumist on Läti meie jaoks muutunud nähtamatuks.
Kui paljud teist oskavad nimetada Läti uue presidendi nime? Või peaministri? Või kasvõi läti rahvuskangelase oma? No olgu, seda viimast ehk veel, kuid vaevalt midagi enama.
Paraku on ainus meiega pikka maismaapiiri omav naaber meie jaoks nähtamatu, seda vähemalt meediapildi tasandil. Viimane Diplomaatia Lätile pühendatud erinumber on harv erand ja selle eest sügav ning siiras kummardus peatoimetajale Kadri Liik. Kuid jah – palju Diplomaatiatki loetakse-teatakse.
Kuulun nende veidrike hulka, kes midagi peab Balti ühtsusest. Mitte ainult nõuka-aegsest nostalgiast, mil olime nö Nõukogude Lääs, üheskoos edukad ja tublid. Pigem seetõttu, et oleme seotud ühtsete arengumustritega, soovime siis seda või mitte. Meie majandused on seotud, meid nähakse väljastpoolt ühtsena jne.
Paraku on Balti ühtsus viimasel ajal üpris hapraks muutunud. Riia, mida traditsiooniliselt Baltikumi keskmeks on petud, kipub üksi jääma. Küsimus on nö tõuke- ja tõmbejõududes. Kõigi kolme Balti riigi jaoks on nö tõukejõuks Venemaa. Eestil on tõmbekeskuseks ja positiivseks eeskujuks Soome ja Põhjamaad, Leedu tõmbub Poola kaudu Kesk-Euroopa poole. Läti aga paraku on ainukesena jäänud „pildilt välja”.
Nii ongi juhtunud, et vaatamata kõigile probleemidele Venemaa-Läti suhetes libiseb Läti üha sügavamale Venemaa mõju alla, samas kui Eesti ja Leedu puhul tõi vene surve kaasa meie liikumise lääne poole.
Läti majanduse kõige huvitavam ja samas kõige nõrgem koht on energeetika. Sealsed tohutud maa-alused gaasimaardlad toimivad juba praegu varustussõlmena meie kõigi jaoks. Kui aga käivitub projekt, mille kohaselt nende võimsus mitmekümne-kordistub, hoidmaks suure osa Euroopa gaasi-tagavarasid, siis võib kolm korda arvata, kas Venemaa huvi selle suhtes kasvab või kahaneb.
Juhul kui pidada õigeks eeldust, et Balti riikide probleemid on sarnased, siis tuleb eeldada, et ka lahendusi tuleks otsida üheskoos. Mida tugevam on meie ühishääl, seda parem.
Tulles tagasi Läti presidendi juurde – muuseas, ta nimi on Valdis Zatlers – siis tegemist oli kompromisskandidaadiga. Ebastabiilsel Läti poliitmaastikul juhtus see, mis ikka aeg-ajalt juhtub. Ükski tugev kandidaat ei saanud piisavat toetust ja seetõttu toodi mängu nö must hobune. Õigem oleks küll öelda hall hobune, niivõrd märkamatu on uus riigipea vanaga võrreldes.
Kas see on aga hea, et üha enam Venemaa haardesse libisev Läti muutus vähemkuuldavaks? Et riik, kes loomuldasa peaks hea seisma Balti ühtsuse eest, jääb hääletuks ja ilma meie toetuseta?
Ning lõpuks pisut kiuslik küsimus – kas Läti ise muutub nähtamatuks või lihtsalt meie ei soovi teda näha?
Karmo Tüür
2.09.2007
No comments:
Post a Comment