Hulle valitsjaid on alati olnud. Mõnes mõttes võib öelda, et võimule pürgimiseks peabki hull olema. Või noh, mitte normaalne kindlasti, sest normaalne ehk keskmine inimene näeb võimusära kõrval ka vastutusekoormat ning ei taha seda kanda. Hull aga näeb pigem esimest.
Hullud kuningad ei tähenda ainult häda ja viletsust. Nii nt üks kuulsamaid põrunud kuningaid Ludwig II rajas oma luulude ajel imelisi losse. Nendest inspireerusid hiljem Disney kunstnikud, maalides muinasjutulisi paleesid, mida kannavad oma lapsepõlveunelmates kõik romantilised hinged.
Nii et olnud on neid varem ja tuleb ka hiljem, kuid praegu näib hullude kuningate peenar vohavat eriti lopsakalt, kandes selliseid vilju, millede üle kaasaegsed kaaskondsed kaklema kipuvad minema. Noh ikka selle pärast, et kas hullus ongi normaalsus või mitte.
Moodsad ajad ja vahendid
Tõsi küll,vahepeal on kuningaid miskipärast hõredamaks jäänud ning enamik riike otsutanud kuningliku hulluse riski vähendamiseks minna valimiste teed, kuid ega see pole asjade algset olemust muutnud. Võimule kipuvad ikka hullud ning mõnikord saavad lihtsalt lühemaks perioodiks võimule eriti säravad isendid.
Kuninglike regaaliate ja ukaaside asemel toimub nüüd mõneti teine mehhanism, kohati vaid 270 tähemärgi pikkune. Kuid põhimõte jääb samaks. Kuninga teeb õukond. Kui kuningast räägitakse, on ta olemas ning tema võim kehtiv. Unustatud kuningas pole enam kuningas. Ta on ilma jäänud peamisest – oma mõjust ja seeläbi võimust.
Et asi veel keerulisem oleks, on mõnel pool päris-monarhi kõrval ka ajutine, sagrispäine tegelane. Selle irratsionaalsuseni sihikindlalt askeldaja sõnumite segasus ja tegude vastuolulisus on vääriline kui mitte ratsamonumenti, siis kindlasti ebamääraste piirjoontega udukogu nimetamist enda nimega.
Hullude sobivus
Kui nö tavamaailmas räägitakse, et vastandid tõmbuvad, siis selles äraspidises peegelruumis tõmbuvad hoopis samasugused.
Kas kujutate ette, et kuri-Korea liider oleks üle piirijoone edasi-tagasi keksinud käsikäes USA eelmise, loiduseni mõistusliku presidendiga? Minu ettekujutusvõimel on siinkohale piir ees. Selleks peab olema mingeid salajasi sisemisi ühisjooni, mis suudavad ületada kõik välised erinevused.
Praegu Türgis omanimelist sultanaati ehitav tegelane ja Venemaal isikukultusest üle astuv liider toimetavad nüüd üheskoos Süürias, rääkides selle juures riikliku territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtetest. Huvitav, mis on Suurel Aiapidajal väetisepanges valesti läinud, et taolised valitsejad ühekorraga esile kerkivad?
Ka see läheb üle
Hiina praegune juhtfiguur laseb enda nime raiuda põhiseadusse ja võtta maha enda valitsemisele kehtivad ajalised piirangud. Kui seda teeb mõne väiksema riigi eesotsas istuv tegelane, siis me muigame üleolevalt. Kui aga maailma oma nägemuse järgi korrastav kodanik pakub ühe käega kõigile osa saada majanduslikust õitsengust ja teise käega kehtestab ülitotalitaarset ühiskonda, siis on meie jaoks justkui kõik korras.
Universaalne reegel näikse olevat see, et isendeid, kes iga hinna eest võimule kipuvad ja/või selle külge klammerduvad, tuleks võimust pika puuga eemal hoida.
Aga lõpetuseks on mul öelda hea ja halb uudis. Hea uudis on see, et pendliseadust pole keegi ära muutnud. Igasugune ühiskondlik-poliitiline areng jõuab kurvipunkti ja pöördub tagasi ning seejärel jällegi teise serva. Isegi käsikäes toimetanud ja omavahel tõmbunud Hitleri ja Stalini ajastu sai otsa.
Halb uudis on aga see, et enamik meist seda seda ei näe, kui ka see hullude kuningate ajajärk otsa saab ning mingi järgmine arengufaas saabub.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment