3X Ukrainast

Eilse päeva jooksul ilmus kolm pikemat ja lühemat sõnavõttu Ukraina teemadel, mis tõsi küll olid kirjutatud/salvestatud mõnepäevaste vahedega:

- Vikerraadios Uudis+ saatelõigus sai Rain Koolile räägitud suuresti nn Minski rahuprotsessist;

- R4 saates Razbor Poljotov koo Harri Tiidoga ja Artur Aukoniga võimalikest edasistest arengutest;

- Postimehes ilmus lugu sellest, miks Venemaale kõike seda vaja on. Viimase loo republitseerin ka siin.

---
Pilt aga üldse võetud siit. (lihtalt esimest korda juhtusin nägema kaarti, kuhu on projetseeritud ka Donbassi söemaardla)

---

Ukrainas on kaalul rohkem kui Ukraina

Euroopas käib juba neli aastat üks kummaline sõda, milles on hukkunud vähemalt 10 tuhat inimest ja põgenikuna ilma peal laiali u kaks miljonit. Täpsemalt 4 aastat, 4 kuud ja 4 nädalat.

Ida-Ukrainas toimetava Donetski grupeeringu ühe liidri Aleksandr Zahartšenko näitlik ärakoristamine annab põhjuse taaskord sellest sõjast rääkida. Ja tuletada meelde, et vaatamata kordumakippuvale teadlikult eksitavale sõnakasutusele see pole Ukraina kodusõda.

Tegemist on Venemaa poolt Ukraina pinnal peetava sõjaga. Mõistmaks selle sõja olemust, on vaja esitada õige küsimus. Mitte „kelle vastu sõditakse“, vaid „mille nimel sõditakse“?

Sõda suuruse nimel
Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, pole tegu Ukraina vastu sõja pidamisega. Sõda käib Venemaa suuruse, hiilguse ja suurriikliku vägevuse tõestamise nimel. Kõige selle nimel, mis mahub eesti keelde väga keeruliselt tõlgitavasse mõistesse „velitšije“.

Jah loomulikult on mängus ka madalamaid, raha ja muude maiste ressursside nimelisi huvilisid, nii personaalseid kui riiklikke. Kuid peamine on siiski see, et Moskva otsustas panna kanna maha ja öelda: „aitab!“

See pole suusoojaks öeldud, Moskvas praegu võimul oleva seltskonna maailmanägemuses on Venemaad viimased paarkümmend aastat alandatud, tõrjutud ja üleüldse naljanumbrina võetud. Ja nüüd on otsutatud vastu hakata ning võtta endale see, mis justkui õigusega neile kuulub. Kui mitte muud, siis suurriiklik positsioon olulisemate läbirääkimiste juures.

Mis puutub siia Ukraina?
Võib ju küsida, et mis puutub siian Donbass? Aga täpselt sama palju kui Krimm. Sama palju kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, Transdniestria ja nüüd ka Süüria. Need on Kremli pidepunktid. Läbi nende valupunktidele vajutamise tõestatakse, et Venemaad tuleb tõsiselt võtta.

Veelgi enam – Krimm, Donbass ja Süüria on need kohad, läbi mille proovitakse Euroopa ja laiemalt Lääne julgeoleku-arhitektuuri püsivust. Juhul kui Venemaal lastakse neis omatahtsi laamendada, siis selgub, et Läänel puuduvad need, mida üks andekas kirjanik markeeris kui „cojones“.

Oletame et nüüd, Zahartšenko tapmise järel suunatakse nn rahvavabariigi etteotsa keegi sobilikum isend (nt endine DNR julgeolekunõukogu juht Aleksand Hodakovski) ja lülitatakse sisse Ukrainaga reintegreerumise protsess. Võib mürki võtta, et Euroopas hakkavad kõlama hääled, mis kutsuvad üles selle eest Venemaad kiitma ja kiituse märgiks sanktsioone lõdvendama. Ka sel juhul, näilise taganemise korral, on Venemaa saavutanud oma eesmärgi.

Julgeolekuarhitektuuri õmblused

Moskva praegune võimkond tajub, et hetkel on tema võimaluste aken poikvel. Vähemalt mõneks ajaks on läänelike klubide õmblused ragisemas ning segastel aegadel saab esitada huvitavaid ettepanekuid, mille tagasilükkamiseks pole meelkindlust.

Kurblooline on seejuures asjaolu, et teatud vastasseisude puhul (nn globaalse lõuna ja globaalse põhja vahel) polegi Läänel loomulikumat liitlast kui Venemaa. Moskva saab sellest suurepäraselt aru ja vajutabki neid kange, mis taolist arusaama võimendab. Samahästi kui neid hoobi, mis süvendavad Läänes levivat tüdimust ja pettumust Ukrainast.

Kokkuvõtvalt: Ukraina pinnal peetavas sõjas on kaalul palju enamat kui ainult Ukraina. Kiiev näikse seda aru saavat ja kuritarvitavat – et no kus nad seal Läänes pääsevad, küllap meid toetatakse. Kuid paraku on piisavalt neid, kes Kiievi ja Moskva vahel valides on valmis viimasele panustama.