Gruusia valimistulemused – nii hea, et lausa halb

Kui mõnda head asja liiga palju saab, siis võib see piltlikult öeldes pilli lõhki ajada. Liiga magus läheb läägeks kätte, liiga ühte auku kukkuvad valimistulemused kipuvad tekitama kahtlusi ja kergitama süüdistusi.

Gruusias toimusid 21.mail erakorralised valimised, mille valimistulemused on just sedasorti, et lausa kutsuvad esitama küsimusi.

Valitsev poliitiline jõud – Ühendatud Rahvuslik Liikumine – sai 63% häältest ehk 120 kohta 150-st parlamendis. Mis siis selles kõiges halba?

Esiteks – usutavus. Loomulikult tõstab kaotaja peale valimisi kisa, et tulemusi on võltsitud. Gruusia puhul tuleb paraku tunnistada, et ehkki otsesest võltsimist küll ei toimunud – vähemalt mitte tõestatult – kuid valimistulemus oli mõjutatud kindlasti, eriti kampaania ajal.

Nagu peamine rahvusvaheline valimisvaatlusi korraldav ühendus OSCE/ODIHR ettevaatlikult sõnastas – piir riigiametnike tegevuse ja kampaania vahel oli ähmane. Eesti keeles – toimus ulatuslik ametiseisundi kuritarvitamine. Vajalikku parteisse kuuluvad riigiametnikud (alates presidendist) kasutasid ära võimalust näidata oma jooksvaid tööülesandeid kui partei poolt maale toodud hüve, meediatähelepanu jne.

Teiseks tekitab paratamatuid küsimusi erinevus ennustuste ja tulemuste vahel. Varasemad uuringud väitsid, et umbes 40% valijatest on valmis hääletama presidendipartei poolt. Kui nüüd arvesse võtta neid, kes ei olnud küsitluse ajal oma otsuses kindlad ja kes lihtsalt ei tulnud valima, võinuks eeldada toetusprotsendi kasvu umbes 50-le. Kuid see, et reaalne tulemus oli veel kümmekond protsenti kõrgem, valab paratamatult vett kahtlejate veskile.

Kolmandaks ei aita juhtiva partei absoluutne enamus parlamendis mitte üks tonks kaasa poliitilise kultuuri arengule. Võimupartei pole sundi kaasata opositsiooni ei valitsuse moodustamiseks ega otsuste vastuvõtmiseks. Isegi kui opositsiooni esindajad viivad ellu oma ähvarduse ja ei ilmugi parlamenti, ei juhtu mitte midagi – parlament säilitab töövõime. Poliitiline võõrandumine ning sellest tulenevad süüdistused ainult kosuvad.

Muidugi võib küsida, et keda sellest va opositsioonist üldse oleks mõtet kaasata? Ega nö positiivset programmi polnud suurt kellelgi ning pea kogu poliitiline retoorika taandus loosungile „Maha!“ Aga see ei muuda asja. Poliitilist konkurentsi ehk opositsiooni tuleb kasvõi kasvatada, et ise mitte liiga mugavaks minna.

Vaatamata kõigele tuleb tunnistada, et Gruusia valimiste protseduuriline külg, see kuidas asju korraldatakse, on tublisti paranenud. Seda kinnitasid nii need kolleegid, kes vaatlejatena konkreetsetes valimisjaoskondades asju jälgisid kui ka üldisemad kokkuvõtted.

Teine hea asi on, et Gruusia ametivõimud on valmis tunnistama vigu ja tühistama valimistulemusi nendes jaoskondades, kus rikkumised ületasid piiri. See vähendab opositsiooni võimalusi süüdistada võime lauspettuses kui ka väldib tulemuste tühistamist tervetes piirkondades.

Ega keegi pole kuskil öelnudki, et kõik peab kerge olema ja demokraatlike mängureeglite järgimine kohe esimesel korral välja kukub. Kahju on ainult sellest, et gruusia publik nii äkiline on ja kipub kõike võtma must-valgelt. Et kas sõber või vaenlane, võit või kaotus. Et kui ei saa ülekaalukat võitu, siis ei mängi üldse kaasa.

Juhul kui Gruusia opositsioon tõepoolest jätabki end parlamendist välja, võivad asjad kiskuda inetuks. Kui aga suudetakse selgeks õppida poliitilise mängu põhireegel – vajadus teha kompromisse – võib minna palju paremaks. Hoidkem siis pöialt ning seekord opositsioonile. Või siis tervele mõistusele.

Karmo Tüür
27.05.2008