Meie kõigi elu kulgeb üha enam Euroopa ühises rütmis. Täpsemalt küll mitte kogu Euroopa, vaid selle ühteheitnud osa ehk Euroopa Liidu poolt korraldatavas reeglite maailmas. Kunagi üsna pisike ja majanduselu korrastamiseks mõeldud organisatsioon on aga järjest kosunud. Kasvanud on mitte ainult liikmete arv, vaid ka üha enam ja enam nende eluvaldkondade hulk, mis vajavad reguleerimist.
Bürokraatia kuldreegel
Omamoodi kurb, aga paratamatuna näiv areng. Ühisturg, mille hüvedest kõik soovivad osa saada, sünnitab sellesama ühisasja ajamise reegleid, mis peaks asjaajamist lihtsustama. Tasapisi asub aga tööle bürokraatia kuldreegel – et tõestada omaenda vajalikkust, hakkab ta iseend laiendama ja leiutama üha uusi ülesandeid.
Niimoodi sündiski see, mida teadja-mehed nimetavad Lissaboni lepinguks. Mis asi see on? Aga prooviga järgi – proovige selle leppe sisu sõnastada nii lihtsat, et see mahuks ühte-kahte lausesse ja jääks seejuures ka sisuliselt arusaadavaks. Läheb keeruliseks? Mnjah, seda ta on.
Üha suuremaks kosuv Euroopa Liit vajab korrastamist, mõistuspärasemaks muutmist. Selleks et suruda kõik see raamidesse, on vaja välja töötada mingi paber. Leping, millest kõik saaksid ühtemoodi aru.
Korduvad katsed
Pole mõtet üles lugeda kõiki katseid ja katsetusi sel okkalisel teel. Olulisim on ilmselt põhiseaduslik lepe, mida üritati mõni aasta tagasi ja mis kuulsusrikkalt põrus Prantsuse ja Hollandi rahvahääletustel. Peale väikest pausi sündis õige otsus – mitte jätkata vana paberi läbisurumist, vaid töötada välja uus ning minna uuel ringile.
Esimese hooga näiski kõik minevat ladusalt – dokument kirjutati kõigi riikide esindajate poolt alla ning jäi järele vaid justkui vormistuslik küsimus e ratifitseerimine. Üks riik teise järel kinnitas dokumendi ära ning kõik näis laabuvat. Kuid võta näpust – Iiri seaduste kohaselt tuli lepe panna rahvahääletusele ning rahvas ütles ei. Tõsi küll, napilt, aga siiski.
Milles siis asi? Idee kohaselt pidanuks uus dokument – see va Lissaboni lepe – saama lihtsam, lühem ja arusaadavam. Kuid oh häda. Kas te olete proovinud seda lepingut lugeda? Vaevalt, ning ega ma ei soovitagi. Tegu on sisuliselt seadusparanduste rägastikuga. Et punkt 2 lõik 1 esimene lause lugeda niimoodi ja artikkel 6 lõik 3 asendada naamoodi.
Raskeltseeditav produkt
Kui soovite end teadliku eurooplasena tunda, siis soovitan võtta kätte leppe nn konsolideeritud versioon. Ehk siis variant, kuhu kõik muudatused on juba sisse kirjutatud. Seda ligi 400 leheküljelist dokumenti on pisut lihtsam lugeda, kuid siiski normaalsele inimesele ilmselgelt üle jõu käiv ülesanne.
Nüüd ma ütlen midagi, mis ilmselt korralikud eurokraadid põhjalikult välja vihastab, aga las ta olla. See, mis selles paberipakis kirjas, polegi oluline. See on oluline juhul, kui asja hakkavad arutama spetsialistid, kes suudavad end sellest läbi närida. Kuid seni, kuni soovitakse saada rahva heakskiitu, ei saa ega tohi taolist tellist lauale panna. See ei ole lihtsalt söödav.
Jah, ma tean, et see on ülimalt lihtsustav jutt ning et iirlaste „ei“ oli põhjustatud ka muude asjaolude poolt, kuid ikkagi. On siililegi selge, et mitte üks lepe ja seadus ei saa olla kõikehõlmav. Kuid antud juhul üritati võimatut. Prooviti üldisesse alusleppesse sisse kirjutada võimalikult paljut ning tulemus on käes.
Lissaboni lepe kui mudel
Lissaboni lepe on omamoodi Euroopa Liidu mudel. Ehkki rajatud parimatele kavatsustele, sai tulemuseks midagi liiga keerulist ja kohmakat, üle-struktureeritut ja –bürokratiseeritut.
Mis saab edasi? Kuna selle loo kirjutamise ajaks ei ole veel sündinud mingit otsust, võib vaid oletada. Kõige lihtsam on alati oletada, et ei juhtu mitte midagi ehk EL jätkab rahulikult oma senist elu. Ilma selle leppeta, seniste paberite ja reeglite alusel. Samas reformide jätkamise vajadus on ilmselge.
Teine võimalus on luua mingi Iiri erijuhtum. Näiteks korraldada uus referendum ja selle läbisurumiseks pakkuda iirlastele mingit präänikut. Või siis jätkata ratifitseerimist mujal ning kõige lõpuks teha Iirimaaga eraldi leping.
Kolmas variant oleks minu silmis kõige soovitavam, kuid kõige keerulisem, et mitte öelda enamat. Kirjutada uus Euroopa Liidu alusleping, mis oleks lühike ja arusaadav, piisavalt üldsõnaline ja samas mõtekas. No ütleme nii kümme korda lühem senisest ja proovida seejärel uuesti. Kuid kas euromasinavärk on võimeline sellist paberit tootma?
Ütleme nii, et see saab olema omamoodi ellujäämiskatse. Keeruline? Muidugi. Aga kus on öeldud, et elu peab lihtne olema? Eriti juhul, kui soovitakse nii paljut – ühendatud Euroopat.
Karmo Tüür
17.06.2008
No comments:
Post a Comment