Me hakkame Venemaaga läbirääkimisi pidama. Te ei teadnudki? Alustuseks tuletan meelde, et Eesti on Euroopa Liidu liige. Seejärel annan teada, et 26.-27. juuni saab toimuma EL-Venemaa tippkohtumine. Ilmselt on üheks teemaks EL-Venemaa uue leppe sisu.Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni suhteid määrab siiani suuresti 1997.a. sõlmitud Partnerlus- ja Koostöölepe. Selle 10-aastane kehtivusaeg sai täis eelmisel aastal ning vaatamata katsetele alustada läbirääkimisi uue lepingu sõlmimise üle pole need seni õnnestunud. Tuntuim takistus sel teel oli Poola blokeering läbirääkimistele, vastuseks Venemaa piirangutele poola liha sisseveole.
Samas ei juhtunud taolisest takistusest midagi hullu, kuna vanasse leppesse oli sisse kirjutatud, et lepe pikeneb automaatselt ühe aasta kaupa, kui üks pool seda ei vaidlusta. Nii siis juhtuski ning elu läks edasi.
Vajadus uue leppe järele
Samas on kõnelused uue leppe sõlmimise vajadusest üha valjemad. Põhimõtteliselt on olemas neli võimalust: leppe lõpetamine ilma uue kirjutamiseta, vana jätkumine senistel tingimustel, vana leppe kohandamine vastavalt muutunud oludele ja lõpuks päris uue leppe koostamine.
Praegu näikse, et nii Euroopa Liidu kui Venemaa Föderatsiooni kõrged esindajad kalduvad eelistama neljandat võimalust ehk siis päris uut lepet. Inimene, kelle ametinimetus on kõige lähemal EL välisministrile – ehk Benita Ferrero-Waldner, Euroopa Komisjoni välissuhete ja Euroopa naabruspoliitika volinik (uhhh) – rääkis sellest vähem kui nädal tagasi.
EL voliniku sõnul peab uus lepe keskenduma tulemustele-orienteeritud poliitilisele koostööle (mida iganes see ka ei tähendaks), majandus-integratsioonile ja energeetikale. Muuseas, energeetika-alases koostöös soovitab ta pühaks pidada Energiahartat ehk siis dokumenti, mida Venemaa pole tunnistanud ega kavatsegi tunnistada.
Venemaa viisasurve
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja muud Venemaa ametiisikud on samuti rõhutanud uue lepingu koostamise vajadust. Nad väidavad, et EL- Venemaa suhete iseloom on kardinaalselt muutunud, eelkõige EL laienemise tõttu. Ilmselgelt peetakse siinkohal silmas eelkõige Balti riikide nihkumist Venemaa „lähivälismaast“ Euroopa Liidu täieõiguslikeks liikmeteks.
Ehkki ka Moskva peamiseks huviks on energeetika, rõhub ta juba aastaid eelkõige viisarežiimile. Oma surves leidis Venemaa hiljuti endale eestkõneleja Soome näol. Hiljutine käik tekitas aga meie endi jaoks huvitava olukorra – Eesti ja Läti nn hallipassimehed muutusid viisavabaduse esimesteks kandjateks (tõsi küll, päris esimesed olid diplomaatilise passi omanikud).
Mõlemad pooled räägivad muidugi ka nn neljast ühisruumist (julgeolek, õigus jne), mis peaks andma lepetele konkreetse sisu. Nendest rääkimine viiks meid aga asjatult kaugele loo põhiküsimusest. Ehk siis sellest, miks kogu lugu meile oluline on?
Mida soovib Eesti?
Niisiis, juuni lõpupäevil toimub Hantõ-Mansiiskis EL-Venemaa 21.tippkohtumine. Kõne all saab olema ka uus raamlepe. Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni vaheline lepe. Esimese liige oleme ka meie, nagu alguses jutuks. Ehk siis see saab olema ka meie ja Venemaa vaheline lepe.
Millised on siis Eesti seisukohad? Ausalt öeldes mina ei tea. Praktiliselt ainuke sõnum, mida võib leida meie välisministeeriumi kodulehelt, on minister Urmas Paet sõnad, et ka Eesti toetab justnimelt uue lepe sõlmimist. Aga täpsemalt? Ühisnaabrus, julgeolek ja energeetika? Need on loomulikult olulised märksõnad. Aga tegu on niivõrd olulise teemaga Eesti välispoliitika jaoks, et ootaks midagi põhjalikumat.
Ehk oleks siin põhjus taas tuult tiibadesse puhuda mitte just kõige vilkamale arutelule Eesti välispoliitika osas?
Karmo Tüür
24.06.2008
No comments:
Post a Comment