Maavalitsusest nii ja naa

nagu juresolevalt pildilt näha, skriban ma aeg-ajalt ka mitte-välis-teemadel:)
------------------------

Olgu kohe alguses öeldus – ma ei ole ühegi maavalitsuse palgal. Teisalt pole ma ka valitsuse hääletoru. Seega isiklikku huvitatust mul maavalitsuste küsimuses pole, ei poolt ega vastu.

Miks ma siis seda lugu üldse kirjutan? Olen aastaid tegelenud piiriülese koostöö uurimisega ja sellega seoses intervjueerinud kümneid kohalike omavalitsuste, maavalitsuste ja riigiasutuste töötajaid. Peale otseste uurimustulemuste on kogunenud ka hulk kõrvalmuljeid, mille tõttu tundsin, et mul on midagi öelda maavalitsuste ümber puhkenud debatis.

Lihtsalt sõna võtta nende säilimise või kaotamise poolt pole ilmselt mõtet – taolisi ühe-mätta-kirjutisi on juba ilmunud ning tuleb ilmselt veelgi. Proovin vaadelda mõnd poolt- ja vastuargumenti, mis meelde tulevad.

Vastu
Alustan vastuargumentidest, mis on pisut lihtsamad ja selgemad. Kas ka mõjuvamad, seda ei oska öelda.

Põhiseadus. Kõige lihtsam vastuargument võiks kõlada, et taolist nähtust nagu maavalitsus pole olemas. Vähemalt põhiseaduse seisukohast. Esimene dokument, kus sellist moodustist kohtab, on Vabariigi Valitsuse seadus. Seda lugedes on aga suhteliselt ilmne, et tegu pole isegi mitte selgepiirilise ja ühtselt arusaadava asutusega, vaid sisuliselt maavanema bürooga – kusjuures nn maavalitsus on vist küll ainumas riigiasutus, millel puudub oma põhimäärus.

Ebamäärasus. Eelmisest väitest tulenevalt on äärmiselt lihtne mõista, miks maavalitsuste ärakaotamise poolt kõnelejad toovad välja üleüldise arusaamatuse. Kuigi erinevate määruste ja korraldustega on maavalitsustele asetatud hulgaliselt erinevaid ülesandeid, on ülesannete ja vastutuse vahekord ebamäärane – vähemalt kõrvalseisjate jaoks.

Kohalikud omavalitsused. Lähtuvalt kahest eelnevast – ja lisaks EL poolt soovitatavast – pole Eestis nö regionaalset valitsustasandit vaja. Piisab kohalikest omavalitsustest, kes koostöös riigiga peaks kõigi oma ülesannetega hakkama saama. Ja kui tõesti vaja, siis võib ju moodustada kohalike omavalitsuste ühendusi – mis muuseas on ette nähtud ka põhiseaduses – nii maakondlikul kui üleriiklikul tasandil.

Poolt
Saan täiesti aru, et eelpooltoodud põhiseaduse-argument on nõrk. Paljugi mis pole riigi põhilisse dokumenti sisse kirjutatud. Seal pole ka tervet rida muid valitsusasutusi, nagu erinevaid inspektsioone, talitusi jne. Seega, kui valitsus näeb, et tal on vaja oma regionaalseid esindusi, siis on vaja ja ongi kõik.

Regionaalpoliitika. Juhul kui Eesti Vabariik leiab, et tal on vaja toetada enam-vähem ühtlast piirkondlikku arengut, siis on maakondlikud esindused hädavajalikud. Riiklik valitsustasand koosneb ju lõppkokkuvõttes vaid inimestest ja ei saa loota, et ükskõik millise ministeeriumi ükskõik kui hoolas ametnik suudaks tegelda kõigi omavalitsusüksustega võrdselt. Kohalikud omavalitsused on aga äärmiselt erinevad, suur osa neist ei suuda oma huvisid valitsuse juures kuigi edukalt kaitsta.

Kompetents. Eelmisega väga tihedalt seotud teema. Juhul kui isegi iga osa- ja väikevaldu saaks ülal pidada inimest, kes lobistaks kohalikke huvisid ministeeriumite ja valitsuse pikkades koridorides ning ohtrates kabinettides, tuleks äärmiselt kahelda kompetentsuse ühtlases levikus. Minu enda vaatlustulemused kinnitavad, et maavalitsuste tasandil on oskusteabe tase kõrgem kui nö kohtadel.

Võrreldavus. Üldsegi mitte väheoluline on ka valitsus-üksuste võrreldavus välispartneritega. Eesti Vabariik on omavalitsuslikus mõttes ülikillustatud. Loomulikult on demokraatia kohalikul tasandil võrratult hea nähtus – seda väidavad juba demokraatia teooriate klassikud. Kuid pole midagi teha, enamik üksustest on tõelisest oma- e. ise-valitsemisest kaugel. Maakonnad on midagi, millest eemalt vaadates on lihtsam aru saada.

Kokkuvõtteks
Mulle tundub, et maavalitsuste asemele pakutud kohalike omavalitsuste liitude idee ei ole toimiv. See on nagu kollase asemel kandilisest rääkimine e. siis mittepädev võrdlus. Kahe või ka kümne vaese liitmine ei anna kokku ühte rikast. Ammugi ei asenda kohalike „koondis” riiklikku esindust.

Juhul kui on soov muuta riiklik regionaalpoliitika efektiivsemaks ja olemasolevad maavalitsused toimivamaks, oleks nad vaja muuta nö kahepoolsemaks. Ehk siis – et nad ei esindaks mitte ainult riigi huve koha peal, vaid ka kohalikke huve riigi tasandil. Selleks sobiks ehk midagi maakogu sarnast – ühel või teisel moel moodustatav kohalike esindajate organ, kes omavahelistes vaielustes suudaks kokku leppida, mida siis piirkond tõeliselt vajaks.

Samal ajal ei tohiks minna vastupidise ülelihtsustamise ehk kohalike omavalitsuste tõtaka kaotamise teed. Oluline on ju inimeste elukvaliteet – selleks on aga kohalikud omavalitsused hädavajalikud. Tõsi küll, enamasti pruugitakse naid vaid nö mugavuspunktidena e siis kohtadena, kus saab kätte pinsi ja korraldada muid elutarvilikke pabereid.

Seega – selmet kaotada olemasolevat struktuuri, oleks ehk mõistlikum ta kohandada kõigi osapoolte vajadustele?

Karmo Tüür
TÜ politoloog
24.04.2007