Misasja nad ronivad meie õuele? Miks nad arvavad, et võivad meile midagi ette kirjutada? Me oleme ise peremehed omal maal! Igaüks, kes teisiti arvab, on ... (ja siia kolmele punktile kirjutage endale sobiv sõna).
Oletan, et igaüks on kuulnud või lugenud ligilähedast mõttekäiku. Ja ma tean, et selles pole mitte midagi valesti. Soov pidada midagi „meie“ omaks, kedagi „meie“ hulka kuuluvaks on sama vana kui inimkond või isegi laiem ja vanem. Isegi iga viimane kui rähn metsas kuulutab valju toksimisega mingi ala enda omaks ning on valmis sissetungijale vastu astuma.
Kuid samaaegselt sellega ma väidan, et usk „meie“ ainuloomulikku olemusse on üsna samasugune usk kui iga teine. Ehk siis pisut pimestav ja samas niivõrd hädavajalik. Inimene on sotsiaalne olend ning ta on valmis uskumatuteks mõtteviguriteks, et maailma enda ümber korrastada. „Meie“ ja „mitte-meie“ on selleks üks lihtsamaid võtteid.
Euroopastumise vastasjõud
Kaasaegses Euroopas toimivad kaks vastasmärgilist jõudu: üleeuroopastumine ja sellele vastuhakkamine.
Esimese pooldajad jutlustavad vajadusest ühineda, kiskuda maha piirid ja sel moel vältida halvimat. Olgu siis selleks halvimaks siinsete riikide omavahelised kakelused või allajäämine globaalses konurentsis kasvavatele pingetele. Noh näiteks USA ja Hiina vahelisele (majandus-)sõjale.
Vastuhakkajad räägivad taolise ühinemisjutu väärastunud olemusest. Et rahvusriik on normaalne ja mitte-rahvusriik ebanormaalne. Et tarastamine päästab ja tarade lõhkumine hävitab. Absoluutselt arusaadavad ja mõistetavad argumendid, kas pole?
Täielist suveräänsust pole olemas
Minu peamine vastuväide viimastele on: täielist suveräänsust pole olemas. See on perforeeritud üsna riigi tekkimise algusest kõikvõimalike lepingute kaudu. Tõelisel suveräänil pole ju lepinguid vaja – ta valitseb ise ja omatahtsi. Isegi piirileping naabriga, rääkimata nt liitumisest kavõi Ülemaailmse Postiliiduga haukab ära tükikese iseotsustamisest.
Vastuväide üleuroopastumise sisse uskujatele on aga: kas arvate, et on võimalik muuta inimese põhiolemust, turvalise koopa vajadust? Või oletate, et piisavalt sõjale lähenev olukord – noh nt migratsioonikriis – võimaldab kasvatada uue inimese, kes võtab omaks uue identiteedi ja hülgab senise?
Kaasaegse riikluse, rääkimata rahvusriikluse kihistu, pole tõsi küll väga vana. Tinglikult on esimene pärit XVII ja teine XIX sajandist. Kuid see on lähim, mis meie sisemine koopainimene (millest hiljuti ERR portaalis kirjutas Karol Kallas) leiab, et tunda end piisavalt tarastatuna ja seeläbi turvaliselt.
Kärisev vastuolu
Üks suurimaid vastuolusid, millega me oma igapäevaelus peame toime tulema ongi üha laiemaks kärisev vastuolu meie kiviaegsete instinktide (koopavajadus), keskaegsete institutsioonide (riigid ja nende ühendused) ning tulevikutehnoloogia vahel.
Viimane ehk e-võimekus peaks võimaldama otsedemokraatia illusiooni abil lähendada riigile, kuid paraku võimendab see sama edukalt ka meie sisemist koopa-asukat. Baasinstinkte pole keegi ära muutnud ning elitaarne nägemus pööblist, kellele saab „õigeid väärtusi“ õpetada, põrkub sellesama e-võimekuse vastu, mille tõttu rohujuurel on rohkem võimu kui iial varem.
Varem või hiljem see üha laiemaks kasvav vastuolu peab kärisema. Missugune on selles kolmikahelas nõrgim lüli? Kas kaob baasvajadus ja inimene hakkab heaks maailmakodanikuks? Või murenevad riigid selle sõna praeguses mõttes? Või siis võtab kõik lihtsalt üle kunstlik intellekt ... kui ta siis enam nii väga kunstlik ongi.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment