Venemaal on väga laias laastus kaks võimalust: kas ehitada impeeriumit või vabariiki. Nö kolmas tee on samuti olemas (nt konstitutsiooniline monarhia), kuid see tähendab ikkagi liikumist ühelt vormilt teisele, tehes seda lihtsalt aeglasemalt.
Mind kutsuti ühele konverentsile esinema, teemal „Venemaa tulevik“. Paraku pole mul võimalik sellel osaleda, kuid mõte hakka peas veerema. Et mis siis võib tulevik meie naabrile tuua? Ja mida see omakorda meile endile tähendab?
Olen seda teesi nõrkemiseni korranud, kuid alustan taas sellest – Venemaa ei ole müstiline ega erakordne. Väga laias laastus on teda võimalik kirjeldada läbi täpselt samasuguste parameetrite nagu kõiki teisi. Universaalne tõdemus on see, et oma ajaloost ei saa vabaks ükski riik. Impeeriumitel on see taak aga veel korruse jagu paksem kui nö monoriikidel.
Siiani impeerium
Erialateadlased võivad mind selle määratluse eest küll risti lüüa, kuid võtan praegu lihtsuse huvides väita: impeerium on seesugune riik, mis valitseb kaugele väljapoole oma nö süda-alast. Venemaa kui impeeriumi haldusala on küll aegamisi kokku tõmbunud, kuid siiani jääb ta oma olemuselt impeeriumiks.
Kui keegi võtab väita, et nt Siber ja Kaukaasia on põlised vene alad, mis õiguspäraselt peavadki Moskva ülemvõimule alluma, siis võib vaid nö kontrollküsimuse korras pärida: kas sama puudutab ka nn Pribaltikat, Soomet ja Poolat?
See väide, et Venemaa on siiani impeerium, ei ole hinnang skaalal hea või halb. Impeeriume on teisigi ning nö nimeandva rahva ja riigi piirid langevad kokku pigem erandina kui reeglina.
Erinevus kahe lähenemise vahel
Küll on aga omamoodi hinnanguline suhtumine kahte riigiehituslikku loogikasse: impeeriumi vs vabariigi võtmes mõtlemine. Peamine erinevus seisneb küsimuses, et mis on võtmetähtsusega: riik või inimene?
Impeeriumi ehitamisel pole isegi võimalust kahelda – riigikeskne mõtlemine lihtsalt peab olema esmatähtis. Riik kui eesmärk, riiki kui suuruse ja vägevuse kehastus, riik kui ülivõim. Deržaava kui soovite. Ja inimesed on selle deržaava jaoks vaid kulumaterjal, midagi umbes sellist nagu ehitusliiv betoonpunkri rajamisel.
Vabariigis on riik aga vahend. Riiki on vaja täpselt niipalju ja selleks, et tagada oma kodanikele nende õigused. Muidugi, siinkohal võib ennast siniseks vaielda, et misasi on see „inimese õigus“, mil moel see erineb „kodaniku õigustest“, kas sinna hulka kuulub pealetükkiv käehoidmine hällist surivoodini või pigem vaid minimaalne vabaduste tagamine, kuid see on juba nö tehniline küsimus.
Venemaa valik
Viimase sajandi jooksul on Venemaal ühiskondlik-riikliku mõtlemise pendel kahel korral liikunud nö vabariiklikusse külge: tsaaririigi ja nõukogude korra lõpu aegadel, vastavalt siis XX sajandi algus- ja lõpukümnendeil.
Hetkel on see pendel klammerdatud impeeriumimeelsesse nurka. Naaberriikidest tükikeste ahmimine on selle mõttemudeli väline peegeldus. Siseriiklikult aga markeerib suhtumist telepurgist allavoolav sõja- ja vaenlaseloome retoorika.
Seega, vastates konverentsi kutses esitatud küsimusele, pean ise sellel osalemata tõdema: Venemaa on vähemalt praegu valinud taas impeeriumi tee. Meie siin selle teekonna nö ajalooliselt ettemääratud osana peame antud arengut väga täpselt endale teadvustama. Jah, taolisele imperiaalsele mõtlemisele on alternatiive, kuid need peavad lähtuma Venemaalt endalt, mitte meilt.
No comments:
Post a Comment