Põgenikutulva ümberjaotamine on umbes sama viljakas tegevus nagu igasugune muu ümberjagamine. Tagajärgedega tegelemine võib küll luua petliku mulje mõtestatud poliitikast, kuid algpõhjuseid ei lahenda see mitte mingil moel. Ehk siis – vilgas, kuid viljatu sebimine.
Mis oleks kui prooviks tagajärgede asemel tegeleda algpõhjuste lahkamisega?
Praegune Lähis-Ida kriis on osa suuremast protsessist. Eri aspekte võib siin välja tuua väga palju, kuid selguse huvides peatume ainult ühel.
Umbes sada aastat tagasi Lähis-Ida kaardile joonistatud riikide aeg on läbi saamas. Terrorismi viljeleva ISIS-nimelise võrgustiku populaarsuse üks põhjuseid ongi selles, et nad lubavad ära kaotada need Lääne poolt peale surutud ebaõiglased riigipiirid, mis ei lase tublidel moslemitel hästi elada.
Muuseas, olgu öeldud, et nende riigipiiride ehk kontrollmehhanismide projekteerimisel oli osaline ka meie mees, Johan Laidoner. Aga see selleks.
Lühidalt öeldes – mõned selle piirkonna seni (hästi või halvasti) toiminud riigid ei toimi enam. Nad ei suuda ega vist ka taha tegeleda kohalikele elanikele esmastegi teenuste ehk julgeolekugarantiide andmisega. Seda vaakumit tahakski hea meelega täita need seltsimehed, keda me tunneme ISIS nime all.
Nüüd – mis oleks siis lahendus? Tuleks lasta tekkida nendel riiklikel moodustistel, mis suudavad toimida. Mis suudavad pakkuda kohalikele elanikele enam-vähemgi rahuldavatel tingimustel seda, mis võimaldaks neil kohale jääda. Pühendada energia oma elu, kodu ja riigi ülesehitamisele.
Konkreetselt Süüria juhtumil on võimalik välja tuua enam-vähem selgelt kolm riikluse alget. Alaviidid, kurdid ja sunniidid. Kolm enam-vähem selget ideed ja erinevat soovi.
Kas see oleks hea lahendus? Ei kindlasti mitte. Riikide minemine ja tulemine on valus ja enamasti verine protsess. Vana eliit ei soovi kõrvale astuda ja uus kipub kätte maksma.
Kuid küsigem siis teistpidi. Mis on alternatiiv? Hambapasta tuubi sisse tagasisurumine? Lagunevate riikide ja režiimide reanimeerimine?
Mõistagi on alternatiiv alati olemas. Nt halva kompromissi näol. Laialdaste autonoomiate läbi lõtvade konföderatsioonide loomine. Vähemalt teoorias see peaks toimima. Kuid lõppkokkuvõttes peavad ja saavad seda korraldada vaid kohalikud tegelased. Needsamad, kes praegu teineteist meelsamini läbi püssisihikute põrnitsevad kui üle läbirääkimistelaua kätt ulatavad.
------
Ülaltoodud mõttekäik tõukus 23.nov Riigikogus toimunud arutelust „Kuidas vastab Euroopa terrorismile?“ mida saab järelvaadata siit.
-------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment