Omariiklus pole kivisse raiutud. Riikide tekkimine ja olemast-lakkamine, liitumised ja lahknemised pole läbi saanud. Riigiehituslikud protsessid pole lõppenud, pigem leiame end üllatusega olevat keset ümbermõtestamise aega.
Meie ümber on föderatsioone, mis läbivad deföderaliseerimise protsessi – nt Venemaa, kes üritab oma erinäolisi koostisosi pisutki ühetaolisemaks rullida. On unitaar-riike, mida föderaliseeritakse, puhuti koguni väljastpoolt ja vägivaldselt – nt Ukraina. Konföderatsioone hetkel pole (viimane oli Serbia-Montenegro), kuid keegi ei saa välistada ka nende taasteket.
Muutuv Euroopa
Kuna ma tegelen põhiliselt Venemaaga, siis jälgin huviga seal kulgevat vaielust Euroopa tuleviku osas. Hetkel võib neid Kataloonia valguses jagada tinglikult kahte leeri.
Ühed väidavad, et Euroopa riikide killustumine on Mosvale kasulik, kuna see tähendab nõrgemaid rahvusriike ja ka nõrgemat Brüsselit. Teised jälle, et kuna iseseisvuda tahtjad kipuvad tahtma Euroopa Liitu, siis viib see regioonid Brüsseli otsealluvusse ja seeläbi hoopis tugevdab Euroopa Liitu.
Euroopa Liidu kesk-kontorite ja liikmesriikide roll pole täpselt samamoodi igavikulised suurused, ka siin toimuvad pidevad üksteise piiride kompamised ja suveräänsuse taasmõtestamised. Brexit oma paradoksaalsel moel andis sellele protsessile ainult hoogu juurde.
Referendum kui instrument
Riike luuakse alati eliitide poolt ja enamasti rahva nimel. Nn Rahva Tahte väljaselgitamiseks ja omaenda soovide legitimeerimiseks võetakse mõnikord kasutusele ka oma olemuselt üdini populistlik referendum (oma muistsesse Rooma ulatuvatelt juurtelt on referendum „otsustusõiguse tagasiandmine Senatilt rahvale“ ehk populus’ele).
Referendum kui õiguslik instrument omab kahte äärmiselt olulist tahku: pretsedent ja protseduurid. Kas referendumit on kasutatud rahvusvahelise staatuse muutmiseks, separatismi või setsessionsmi legaliseerimiseks? Jah on, nö õpikunäidetena olgu toodud kasvõi ebaõnnestunud Šoti ja õnnestunud Lõuna-Sudaani näide. See, et viimases eelnes ja järgnes referendumile kaos ja verevalamine, ei muuda ära korrektselt läbiviidud referendumit.
Need, kes üritavad aga ühele pulgale panna nt Krimmi ja Kataloonia referendumeid, saavutavad aga ainult ühe tõdemuse – mõlemad referendumid olid ebaseaduslikud, Krimmi oma veel kordades hullem. Siin tuleb mängu protseduuride pool alates väljakuulutamisest kuni häälte lugemiseni.
Unistus piiridest
Mõned unistavad muutumatutest piiridest, teised nende muutmisest, kolmandad piiride kadumisest. Teoreetikud on ammu rääkinud nö Uue Keskaja saabumisest, mil riigipiiride muutmiseks pole vaja muud kui suverääni tahet ja soovitavalt ka piisavalt sõjaväge. Utopistid-idealistid veeretavad inimkonda ühendavaid mõttelõngu.
Me tikume loomuldasa piiride muutumist pelgama, sest enamasti kaasneb sellega suuremal või vähemal määral verd ning igasugune muudatus on pelutav. Kuid selge on see, et enese iseolemise mõtestamise pole lõppenud, riikluse ja suveräänsuse defineerimine on riigi kui valitsemisvormi lahutamatu koostisosa.
Kas tegu on süsteemse nihkega senises rahvuriikide süsteemis või pigem ajutise kõrvalekaldega normiks-peetavast? Pigem kaldun esimese poole, sest muudatuste ihkajaid on hetkel rohkem kui status quo hoidjaid.
---
lugu ilmus Postimehes
No comments:
Post a Comment