Mille eest me võitleme?

kuna alles nüüd ilmutas mitte-mainstreami leht KesKus minu eelmise aasta viimasel päeval kirjutatud loo, siis panen selle siiagi alles nüüd.

KT
-----------------

Mille eest me võitleme?

Vana-aasta viimasel hommikul tabas mind üllatus. Olin just ette võtnud eelmisel õhtul ostetud selle aasta viimaste lehtede virna, kui mu abikaasa esitas küsimuse, mida ma poleks oodanud. Armsalt unesassis peake küsis teki ääre alt: „Kas maailm sai nüüd paremaks ja puhtamaks, kui Husseini enam pole?”

Ausalt öeldes võttis vastuse leidmine pisut aega. Mitte et küsimus ise nii uskumatult keeruline oleks – üsna lihtne ju teine. Kas tänane hommik on nüüd siis parem kui eelmine, mil Saddam Hussein veel elus oli?

Eks ma proovisin midagi vastata, aga tundsin, et jäin jänni. Kõik vastused olid kuidagi ühekülgsed ja küündimatud. Peale seda, kui abikaasa oli kööki kadunud igapühapäevaseid pannukaid tegema, lõin arvuti lahti ja proovin nüüd seda mõtet edasi mõelda.

Kättemaks või karistus?
Mulle tundub, et asi taandub sellele, mida me usume. Kumba suurt alusmõtet me õigeks peame. Et kas inimesed on oma olemuselt head või halvad?

Kui arvame, et inimesed on head, siis oli Saddami hukkamine karistus. Hulk häid inimesi karistasid üht halba inimest. Inimest, kes oli teinud väga palju kurja teistele inimestele. Sest nii ju ometigi peab olema – kuriteole järgneb karistus.

Kui aga usume, et inimesed on oma olemuselt kurjad, siis oli Saddami surmamine kättemaks. Inimesed, kellele oli kurja tehtud, said samaga tagasi mõõta. Tappa inimese, kes on tapnud teisi. Ja tappa üpris tavatul, keskaegsel moel – ülespoomise läbi. Olgu, tavatul ja keskaegsel meie, euroopaliku mõttemalli järgi.

Kõik see oleks ju mõttetu, taskufilosoofiline targutus, kui mitte me ise asjas ei osaleks. Olgu, me ise ei hoidnud poomisnööri. Ei olnud otsust langetanud kohtunike seas. Polnud isegi pealvaatajate hulgas. Või kas ikka polnud?

Viimaseks – selleks va pealtvaatajaks – saime me alles hiljem, teleekraanide ja muu meedia vahendusel. Kuid kohal olime ometigi juba varem. Meie enda otsusel on Iraagis kohal meie sõjaväelased. Tõsi, pigem abivägedena ja alles hiljem kohale läinutena, kuid siiski.

Kas ainult omakasu?
Miks me seal oleme? Mille eest me võitleme? Küüniliselt võttes – oma kasude pärast.

Esiteks täidame me oma lubadust, oma liitlaskohust. Piltlikult öeldes – oleme andnud lubaduse olla koos heas ja halvas ... kuni surm meid lahutab. Kui on kohal meie põhilised liitlased, peame olema kohal ka meie. Eriti veel, kui meid on selleks palutud. Loogiline, kas pole?

Teiseks saab meie sõjavägi Iraagis sellist väljaõpet ja koolitust, millesarnast kuskilt mujalt ei saaks. Või kui saaks, siis ainult meeletu raha eest ostetud simulatsiooni-stendidelt. Kuid see pole see. Kui vaadata sõjaväelise mätta otsast, siis peaks meil olema pidevalt üle maailma sõjakolletes vahetustega tunduvalt rohkem mehi. Minu poolest kasvõi kümnendik kõigist sõjaväelastest. Et iga militarist ka tegelikust sõjast ja pingest midagi teaks, mitte ei teeniks vaid staabiohvitseri pensionini välja.

Ma saan aru, et seda on meile vaja. Kuid kui see pragmaatiline, omakasulik külg välja jätta? Mis võitlust me toetame? Mille sisse usume? Kas me aitame kaasa vabaduse-aate levikule? Või surume peale oma maailmanägemust?

Kes ütleb mulle, kust läheb vahe vabastaja ja okupandi vahel?

Karmo Tüür
politoloog
31.12.2006