paar päeva tagasi turgatas mul pähe üks skeem, mille abil võib ehk mõista kõike seda pronkssõduri ümber toimuvat ... või vähemalt hetkel mulle näib nii.
kui jätta kõrvale kogu manipulatiivne osa (sh nn võidu-religiooni loomine), siis on siin tegu paljuski suutmatusega/tahtmatusega eristada emotsionaalsel tasandil Tallinnat ja ütleme näiteks Stalingradi. sellega põimub tubli annus (alateadliku) eneseõigustust.
tegemist on post-sovjetliku, või laiemalt võttes post-imperiaalse sündroomiga. kui võtta asja endise sovjeti (impeeriumlase) seisukohast, siis näeb pilt ju välja nii.
Stalingrad vallutati fashistide poolt? vallutati. punaväelased vabastasid ta? vabastasid.
see, et vabastaja peale vabastamist kohale jäi, on ju absoluutselt loogiline. miks olekski ta pidanud lahkuma - see oli enne tema linn ja maa ning sai/jäi tema omaks ka peale vabastamist.
nn tava-venelase (või siis suurvenelase või siis ükskõik millisest rahvusest inimese jaoks, kes on oma positiivse identiteedi sidunud toonase impeeriumiga) jaoks on selles mõttes Tallinn ja Stalingrad võrväärsed. süüdistada Tallinna vabastajat okupatsioonis on sama jabur kui süüdistadaselles Staingradi vabastajat. see lihtsalt ei mahu tolle loogika raamidesse.
ja mis puudutab seda eneseõigustuslikku osa - siis taoline (ala)teadlik võrdsustamine võimaldab vähemalt iseendale legitimiseerida enda viibimist Tallinnas. sest ma pole ju okupant, vaid elan siin.
mis arvate, kas taoline psühholoogiline portree vastab reaalsusele, headkolleegid ... mh-ah?
KT
PS - olgu igaks petteks taaaaaskord lisatud, et ma ei poolda kuju teisaldamist ega vaidlusta eestivenelaste olemasolu:)))))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment