Et oma ülesannet veidi lihtsamaks teha, proovin jagada üldise sündmustevoo kolmeks: globaalne, regionaalne ja siseriiklik. Eks taoline jaotus on alati kergelt kunstlik, aga lahterdamine ja liigitamine on meie lääneliku maailmatajumise osa, idamaist oskust tajuda kõike ühekorraga toimuva kulgemisena on väga keeruline mõtestada, paberile panemisest rääkimata.
Globaalses võtmes on siililegi selge, et suurim ühisnimetaja kõlab: pandeemia. Olgu selle nimeks siis pärg- või koronaviirus, COVID-19 vms, puutumatuks pole jäänud ükski riik, saati siis maailma riikide hulgas 9-l kohal oleva rahvastikuga Venemaa.
Meid huvitab mõistagi hetkel mitte selle tõve olemus, vaid Venemaa võimude poolne reageering. Et alustada positiivsest, siis tuleb tunnustada autoritaarse riigi võimekust oma ressursse mobiliseerida – üle riigi erakorraliselt loodud nakkushaiglatest enamik tehti kaitseministeeriumi jõududega. See, et nendes haiglates juba katused lekivad jne, on pisiasi.
Teine reaktsioon – omaenda patriootilise Sputnik-vaktsiini inimkatse tegemine sellesama sõjaväe peal – pole ilmselt enam positiivi alla paigutatav. Olgu autokraadi käsk nii kõva kui tahes, ravimite väljatöötamises on oma objektiivsed aegavõtvad protsessid, mida kiirendada pole kuigivõrd võimalik. Nakkuse ja surmade statistikaga susserdamine paigutab Venemaa üsna samasugusesse väheusutavasse rühma koos Hiinaga ja muude Põhja-Koreadega.
Lühikese reana tasub globaalses võtmes ära markeerida Venemaa ja Saudi-Araabia vahel puhkenud hinnasõda naftatootmises, mis viis mingiks hetkeks naftahinna suisa miinustesse. See on pigem kurioosumite hulka paigutatav, kuid toormemüügist väga sõltuvate riikide jaoks oli seegi oluline löök.
Regionaalse raamistikuna võtame selle piirkonna, mida Venemaa oma hääbuvas imperiaalses maailmanägemuses enda omaks peab: endise NSVL alades. Siin pole paraku ühtegi edulugu välja tuua. Moskva kaotas oma allesjäänud külgetõmbejõus olulisel määral mitmete naabrite silmis.
Ilmselt suurim kaotus tabas Venemaa mainet seoses Karabahhia konfliktiga. Pool häda on selles, et pika-ajaline rivaal Türgi sai oma kanda kaugemale Kaukaasiasse kinnitada kui seni. Teine pool on aga mainekaotus armeenia rahva hulgas, kes oli seni harjunud mõtlema võtmes: „küll Venemaa meid kaitseb“.
Mainekahju tuleb alla neelata ka Valgevene suunal – märkimisväärne osa aktiivsemast rahvast näeb, et üha sadistlikumks muutuv võim püsib vaid tänu Moskva toetusele. Moldova puhul pole tegu küll otsese kaotusega, kuid igatahes vahetus senine Moskva-meelne president läänemeelse vastu, nii et miinusena läheb kirja seegi.
Siseriiklik platsdarm on ilmselt ainuke, kus Kremli kontroll on üldjoontes tugevnenud. Vähemalt kui vaadata asjadele sellesama Kremli akendest. Põhiseaduse jõuline üle põlve murdmine ning uue peaministri püünele tõstmine mõjub ilmselt selles kentsakavõitu mõttemullis millegi „efektiivse kontrolli“ taolisena.
Kauamängivad protestid kaugel asuvas Habarovskis on selle mõttemudeli järgi samamoodi positiivsena mõtestatavad – et näete me oleme piisavalt tugevad, et võime endale seda lubada. Et noh las need inimesekesed käivad kasvõi aasta otsa oma plakatitega ringi, sellest pole midagi hullu.
Raudtee-kaubaveo avamine üle Krimmi silla on selles kontekstis palju olulisem sündmus kui Habarovsk – kaaperdatud poolsaare kujuline mänguasi teeb Kremli asukatel südame jätkuvalt soojaks.
Kokkuvõtvalt võib siis tõdeda, et edukaks ei saa seda aastat Venemaa võimude jaoks kuidagi lugeda. Globaalses võidujooksus vaktsiinide pakkumise osas kahjustab oma riigi mainet kõige rohkem Vladimir Putin ise. Kui näiteks Iisraeli peaminister teatas, et tema laseb ennast esimesena vaktsineerida, siis Putin on sellest senikaua kõrvale hoidnud. Regionaalsetes võimumängudes on Moskva pidanud sisse võtma ühe mainekaotuse teise järel. Siseriiklikus kontrollimehhanismis sai küll põhiseaduse abil kruve veelgi koomale tõmmata, kuid üldist balanssi see plusspoolele ei too.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment