No kas taolisel reageerimisel on mõtet? Mis see enam muudab? Mis see meile annab?
Hiljuti ühe hea ja lugupeetud kolleegiga suheldes kuulsin seda fraasi: „Ega see ju Krimmi tagasi ei too!“ „See“ oli siis teatud käitumine Venemaa suhtes. Kuulsin ja jäi kripeldama.
Arvan et kõik me oleme kogenud seda tervest talupojamõistusest tulenevat suhtumist. Tervet ja alalhoidlikku. Et no mis me siin ikka jaurame. Ega meist ju midagi ei sõltu. Vaja ju häid suhteid hoida. Mis see peale kaklust ruskatega vehkimine ikka annab. Vaatame parem kuidas saaks normaalselt edasi elada.
Imelik on ikka see inimeseloom. Valikuline ja heitlik. Ühel juhul me peame kuriteole järgnevat karistust absoluutselt möödapääsmatuks. Teisel juhul aga prooviks kohe kurjategijaga sehvti teha.
Omaenda riikluse mõttes peame oluliseks seda, et USA’l jätkus selgroogu ja närvi ajada mittetunnustamis-poliitikat. Olukorras, kus absoluutne enamik ilmselt mõtles – no ega see ju Balti riikidele vabadust tagasi ei too! Kusjuures ega ilmselt ei saagi väga otseselt tuua välja põhjuslikku seost mittetunnustamise ja taasiseseisvumise vahele. Kuid põhimõttekindlus on midagi, mis seostub riigimehelikkusega.
Kas meis on seda kindlaksolemist? Mitte teha diili riigiga, kes on oma naabrite piire tühjaks pidanud ja plaanib juba järgmisi laienemisi. Kas oleme valmis igat kohtumist rikkuma ebamugava küsimusega: „Aga Krimm?“
Ja kas see ikkagi toob Krimmi tagasi?
----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment