Venemaa ei kavatse tunnustada oma kaotust Külmas sõjas ja hakkab vastu talle pealesurutud ebaõiglasele olukorrale. Umbes selliste sõnadega võib kokku võtta kõike seda, mida me näeme Venemaa praeguse juhtkonna käitumises viimase kümnekonna aasta jooksul.
Tegelikult pole selles kõiges midagi uut. Enamik sõdu on moel või teisel eelmise konflikti jätku-üritused. „Ajalooline õiglus“ vajab ju taastamist. Oma roll vajab taastõestamist. Vaenlasele on vaja vastu hakata ja naabritele koht kätte näidata.
Saksamaa ei suutnud leppida oma kaotusega I Maailmasõjas ja asus uuesti sõjateele. Seetõttu ei vaatle paljud ajaloo-mõtestajad I ja II Maailmasõda eraldi nähtustena, vaid ühe pika sõja eri vaatustena.
Venemaal võimu juurde jõudnud seltskond on järjest avalikumalt kasutusele samasuguse retoorika. Et: „mismõttes meid on kuulutatud kaotajaks? Me veel näitame milleks võimelised oleme!“ Nüüd on lihtsalt küsimus selles, et kui kaugele lastakse sellel revisionismil areneda.
Ahjaa - olgu selguse mõttes eldud, et küsimus pole kaugeltki mitte Kremli praeguse peremehe isikus või psühholoogilises portrees, vaid sootuks laiemas ja telepurgi kaudu õigeksmõeldud maailmanägemuses.
-------------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment