Ei ole olemas paremat mõõdupuud kui meie ise. Meenutagem, kuidas nõukogude aja lõpus me pidasime igat väliskülalist vaata et suursaadikuks. Kilkasime, et riigi N esindaja käis siin ja seeläbi kiitis heaks meie tegemised. Nö legitmeeris ja tunnustas meie iseseisvuspüüdlusi.
Nüüd aga asjast ja algusest peale. Lähenemas on üks sündmus, milles me formaalselt võttes peame osalema. Kuigi sündmus ise näib esmapilgul ehk marginaalne, võimaldab see mõtestada paljutki ja hoopis suuremas plaanis.
Rahvusvahelistest Hansapäevadest olete ilmselt kuulnud? Nonii. 2019.aasta Rahvusvahelised Hansapäevad saavad toimuma Pihkvas.
Miks ajaloolisel traditsioonil tuginev Hansalinnade liit legitimeeris Vene Hansalinnade liidu, on omaette küsimus. Miks otsustati anda korraldamisõigus 2009.a Novgorodile ja 2019.a Pihkvale, on teine. Kuid need otsused võeti vastu teises olukorras ning ei sõltu (enam) meist. Mõelgem sellele, mis meist sõltub.
Hansapäevade erinevus nt spordiüritustest on selles, et osalejateks ei ole nö inimesed, vaid linnad. Ehk siis ametlikud delegatsioonid, võimuesindajad ... ja alles seejärel kuuluvad sinna ka kunstnikud, käsitöölised jne. Nii et nendel üritustel osalemine on eelkõige poliitiline ja alles seejärel nö rahvadiplomaatiline tegevus. Mitte et Venemaal oleks väga olemas mitte-politiseeritavaid tegevusi, eriti kui sellel on rahvusvaheline mekk man.
Ma tean komakoha täpsusega ette seda retoorikat, millega hakatakse küsimust „osaleda või mitte“ survestama. Ja ausõna mul pole rahvadiplomaatia vastu mitte midagi. Mõningatel juhtudel ongi see ainus kanal mille kaudu midagi toimetada saab. Kuid kordan – rahvusvahelised hansapäevad pole rahvadiplomaatiline üritus.
Pisikese detailina – Ukraina Tšernigovi linn teatas hiljuti et katkestab sõprussuhted Venemaa linnadega. Sh Pihkvaga, milles paikneb Tsernigovi nimeline dessantdiviis. Seesama diviis, mille võitlejaid hukkub ametliku seletuse kohaselt lõuna-Venemaal toimuvates õppustes ja üldse mitte ida-Ukraina lahinguväljadel.
Olgu, meil pole küll ehk põhjust rääkida sõprussidemete katkestamisest linnade vahel, kuid ... kas me peame oma osalusega legitimeerima seda mis toimub naaberriigis? Sellel küsimusel on palju ja väga pikki siirdeid edasi, kuid asja lihtsuse ja selguse mõttes jäägu need praegu avamata.
Ahjaa, miks sai loo pealkirjaks „Izborsk-2“? Izborski renoveerimistööde käigus toimunud riiklikust korruptsioonist kirjutasin ma ennem lühikese loo. 2019.a Rahvusvaheliste Hansapäevade ettevalmistuseks on eraldamisel järjekordne riiklik rahakott. Ehk siis seekord saab varastamine toimuma ülla sildi all „meile tulevad ju külalised“! Все флаги в гости будут к нам.
No comments:
Post a Comment