Enamasti liiguvad aastakokkuvõtted üksikult üldisele. Markeerides olulisemaid sündmusi ja meenutades nimesid, vihjatakse mingitele arengutele ... või siis jäetakse üldistused lugeja teha. Prooviks seekord vastupidi?
Mis olid olulisemad protsessid, mida iseloomustavad mingid konkreetsed tunnused? Või mis olid need riiklikud poliitikad, mille rõhutamiseks/varjamiseks mingeid samme ette võeti ja meedia kaudu võimendati?
Naftahind ja rublakurss
Naftahinna langus algas küll juba eelmisel aastal, kuid nö jõudis kohale siiski alles 2015. Eelmise aasta lõpus olid Venemaa esimesed telenäod enesekindlad, rääkides, et: „see hind ei saa langeda alla ...“ ja seejärel tehes järjest korrektsioone allapoole. Kuid siiski – kui eelmisel aastal tehti eelarveplaane veel üsna enesekindlalt, siis nüüd on loobutud kolmeaastasest planeerimisest ja kõigi tasandite kulutusi järjest kärbitakse. Tõsi küll, välja arvates sõjaliste kulutuste rida.
Kuna iga müüdava energiakandja ühiku eest saab järjest vähem kõva valuutat, siis oli igati mõistlik lasta oma raha nö ujuma minna (klassikalise toormevaluutana ta oleks seda teinud nii ehk naa). Musta teisipäeva nimeline hetk jäi jällegi eelmis aasta lõppu, kuid igatahes saab nüüd iga dollari või euro eest umbes poolteist-kaks korda rohem kui mullu ... ja seega rublamassi eelarvesse siiski laekub.
Tuleb tunnustada Venemaa valitsust selle eest, et nö prisketel aastatel kogusid nad kõvasti reserve (vaatamata kogu vastukisale), mida kehvematel aegadel kasutusele võtta.
Sanktsioonide sõda ja impordiasendus
Rubla ostujõu langus liitus sanktsioonide tulevahetusega ja tõi kaasa kuhjuva efekti. Osa välismaiseid kaupu on keelu all, teist osa ei jaksa lihtsalt enam sisse osta.
Kõlava poliitilise kampaaniana tõmmati käima nö impordiasenduse mootorsaag ... mis aga osutus nüriks ja mittetoimivaks. Kui aastapäevad tagasi rõõmustas üks lähinaabruse toidutootmise-ettevõtja: „Justkui Kamazi koormatäis präänikuid oleks mu õuele kallatud“, siis sel aastal tõdes mees märksa kurvemalt, et: „Noh mitte just Kamazikoorem ja mitte just präänikuid.“
Osutus, et isegi kõige lihtsamad protsessid nagu nt kartulikasvatus on ilma import-sisendita pea võimatu, siiamaani tuli seemnekartul Saksast ja väetis Poolast, tehnikast ja varuosadest rääkimata. Muudest keerulisematest ja pikema tsükliga tootmistest ei tasu rääkima haktagi.
Uus piirangute laine – seekord Türgiga – tõi endaga kaasa suisa kurioosseid olukordi. Nii nt ei õnnestunud Türgi-vastaseid T-särke trükkida, kuna ... enamik särke ja üldse õmblusmaterjale tulebki Türgist!
Positiivsusekilluna – teoreetiliselt võivad need negatiivsed nüansid panna aluse positiivsele trendile, Venemaa majanduse ümberstruktureerimisele.
Vaenlasevahetus
Negatiivsete asjaolude kuhjumine asus nüüd juba tõsiselt kahjustama senist nn sotsiaalset lepingut võimu ja rahva vahel. Senine mudel – stabiilsus lojaalsuse vastu – ei toimi enam. Vaja on üha uusi ärritajaid, mis võimaldaks rahvast mobiliseerida.
Krimmi-vaimustusest enam väga ei piisa, seda enam, mida rohkem levib teave Krimmi tegelikkusest uue võimu all. Ida-Ukraina venimakippuv kampaania ei toida kah enam propagandamasinat piisava materjaliga. Süüria sõtta sekkumine võimaldas lahendada mitmeid probleeme (nt segada konkureerivate gaasitrasside ehitamist jne), lisaks toitis suurriiklikku eneseteadvust ja müüti võimekast riigijuhist, kellele pole alternatiivi.
Poolkogemata käivitunud konflikt Türgiga võimaldas uue hooga käivitada selle vana plaadi, mille kohaselt Venemaa on ümberpiiratud kindluses ja kõigile vaenlastele tuleb koht kätte näidata. Taoliste kampaaniate korraldamise oskuse eest tuleb Moskva aparaati aga jällegi tunnustada.
Teravik suundub sisse
Välisvaenlased on toredad asjad, aga ainult nendest ei piisa. Kremli tagatubades ja nõuandvates kontorites ei istu rumalad poisid ning nad teavad väga hästi et järsult langeva elukvaliteedi puhul on vaja ka sisevaenlast.
Jah loomulikult võib väita et nö tavakodanik või külaelanik ei märkagi, et elujärg on kehvenenud, sest nende jaoks pole nö helget perioodi olnudki. Kuid ka Venemaa on (nagu kogu nö globaalne Põhi) kiirelt vananev ja linnastuv. Külad surevad vaikselt välja ja linnades elav ja veidigi tegus rahvas on juba siiski harjunud pisut elu nautima, olgu selleks kasvõi Egiptuses ja Türgis veedetud puhkused, millel on kriips peal.
See tähendab, et nö keskklass ja veelgi enam end eliidiks pidav seltskond hakkab varem või hiljem küsima: „Mille nimel kannatame, seltsimehed?“ End siiani elu peremeestena tunnetanud pagunikandjad nende perekonnad peavad muutma oma seniseid tarbimisharjumisi ning see tekitab nurinat.
See aga tähendab, et kätte saabub kruvide kinnikeeramise aeg. Noh ja nüüd võikski lõpuks jõuda üksikuteni ehk konkreetsete nimedeni (olgu selleks tipptaseme tegijad nagu Boris Nemtsov, kohalikud nagu Lev Šlošberg) või piiranguteni (välisagendid ja ebasoovitavate organisatsioonid) jne. Kuid ma arvan, et detalidesse laskumine ei muuda üldist pilti. Pealegi võivad nö sisevaenlased sündida ka ootamatult, võimkonna ja lähedalseisjate ahnuse ning rumaluse tõttu (nt kaugveo autojuhid vs Rotenberg ja PLATON).
Venemaa ambitsioonide ja võimaluste käärid on praeguse võimu mänginud tupikusse. Kuivõrd tuleneb see konkreetsest „heast tsaarist“ ja kuivõrd „halbadest bojaaridest“, pole oluline.
-----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment