Sakraalne kõne

Jäik võimuvertikaal on üks vasturääkivamaid riigivalitsemise mudeleid. Ühest küljest võib see olla

ülimalt efektiivne ja sõjaolukorras ka praktiliselt asendamatu meetod, viimaks segadusse sattunud ja haavatud rahvast valgustatud monarhi poolt vastu helgemale homsele. Teisest küljest lülitab see välja tagasiside mehanismid ning isoleerib vertikaali hoidja ümbritsevast. Ainsaks sidekanaliks jäävad nõunikud võivad omaenda heaolu ja turvalisuse nimel muutuda ummistunud filtriks. Valgustatud monarh aga võib osutuda pimesi kobavaks hiiglaseks, kelle ettekujutus ümbritsevast maailmast võib osutuda üsna erinevaks sellest, kuidas seda näevad muu maailma asukad.

Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi Vladimir Putini aastakõne on selle võimuvertikaali üks nähtavamaid ning oodatumaid koostisosi. Selle kõne kaudu annab riigipea edasi peamised suunised, kuidas ametnikud peaks riiki juhtima ja rahvas selles riigis elama. Mida needsamad ametnikud ja rahvas ise asjast arvavad, pole antud kontekstis isegi oluline.

Ootused

Kui poliitiline süsteem on üles ehitatud võimuverikaalile, siis tegeleb kogu vertikaali ümber tiirlev seltskond presidendi soovide ja ootuste, mõtete ja unistuste äraarvamisega, nende eelneva ja järgneva tõlgendamisega. On loomulik, et ajakirjandusse lekitati mõlemalt poolt – nii alt kui ülevalt – signaale, pakkumaks välja mida võiks kõnest oodata.

Julgemad alluvad loodavad sel moel oma juhti mõjutada: „ehk jõuavad mu soovid Tema Enda kõrvu“. Presidendi tegelikud vahendajad või nende imitaatorid aga proovivad hämarate vihjete kaudu tõestada enda juurdepääse tõeliselt suurtele tekstidele ja otsustele.

Majanduse osas sahistati võimalusest, et kuulutatakse välja amnestia neile, kes toovad oma rahad offshore’idest tagasi kodumaale. Välispoliitiliselt loodeti saada teada, kuidas siis suhestuda ülejäänud maailma pretsedenditu survega. Sisepoliitiliselt oodati mingisugustegi reformide väljakuulutamist või vähemalt uute rahvuslike programmide käivitamist.

Tegelikkus

Omamoodi paratamatus on see, et iga uus saadetis (poslanie) peab olema võimsam kui eelmine või vähemalt millegi poolest eriline, vastasel juhul võib alluvatel jääda mulje, et juht on kaotamas oma haaret. Seekord oli erakordsuseks eriti suur nö publikuhuvi, teleülekannet vedanud näitsik kordas rõhutatult: „siin minu selja taga on isegi pandud lisatoole, et kõiki ära mahutada!“ See, et tegu pole teatrietendusega, kus piletimüügi numbrid näitavad esineja populaarsust, ei häirinud ajakirjanikku põrmugi.

Iga hea kõnekirjutaja teab, et peamist sõnumit tuleb korrata ning parim on seda teha kõne alguses ja lõpus, sest inimese heitlik mälu peab kinni enamasti neid mõtteid, mida eraldi rõhutatakse. Peamine sõnum seega oli Krimm. Krimm kui sakraalne sümbol, Sevastoopol kui Venemaa õigeuskliku riikluse allikas, pühapaik, mille tagasivallutamise nimel tehtud ohvrid pole asjatud.

Kogu ülejäänud kõne mõjuski paigutatuna nö sakraalse eesmärgi nimel toimuvate kannatuste õigustamisena. Seega kõik see, millega praegune Venemaa riik ja rahvas kokku puutub on osa pühast võitlusest, kõik ohvrid saavad seeläbi lunastuse ja väejuhid pühapaiste. Majanduslangus on väike hind võrreldes ülima eesmärgiga – suveräänsuse taastamisega.

Reaktsioon

Ametlik, riikliku meedia kaudu esitatav reaktsioon on mõistagi vaimustunult heakskiitev. Kuna aditooriumi võtmefiguurideks olid Venemaa parlamendiparteide juhtfiguurid, siis nemad väljendavad oma igakülgset rahulolu.

Omamoodi hämmeldunud nurin on kuulda radikaalsemalt meelestatud seltskondade blogides – miks ei olnud kuulda teravamaid sõnu sisevaenlaste kohta? Ebamäärane näpuviibutus spekulantide suhtes, kes teenivad kasu rubla nõrgenemisest pole ilmselgelt piisav. Kuhu jäi Krimmi kõnest tuttav „viies kolonn“, miks nimetati ainult kaitsekulutuste riisumist kui terrorismiga võrdset tegevust?

Majanduse osas oodatud ja kõlanud otsus kuulutada välja ühekordne amnestia kapitali kojutoojatele on üks neid kohti, kus ootused ja tulemused kokku langesid ning seetõttu pole sel teemal ka kuigi palju kommentaare, välja arvatud ebamäärane urin: „no kes see loll on ja riiki usub“

Välispoliitika osas pole üllatav, et kõige toimuva süüdlaseks nimetati „kulisside-tagune ja avalik“ niiditõmbaja USA. Siin jääb aga vaid mõistatada, mida peetakse Kremlis silmas „mittestandartsete lahenduste“ all, mille abil plaanitakse vastata? Kas midagi veel ebastandartsemat kui Krimm?

Liberaalsem ja teravamakeelsem publik ilgub aga varjamatu mõnuga kõne peamise, sakraalse komponendi üle. Presidendi poolt välja kaevatud nimetused Hersones ja Korsun annavad lõputuid ja lõbusaid sõnamänguvõimalusi, mida ei jäeta kasutamata.

Üldistatult – võimuvertikaal andis endast välja suhteliselt nõrgapoolse kõneakti. Sisuliselt sõjaolukorras oleva riigi pealt oodati jõulisemaid avaldusi ning täpsemaid juhendeid. Kuid ilmselt leiti Kremlis, et langeva naftahinna ja rublakursi tingimustes piisab kõigele sakraalse ja seeläbi mittevaidlustatava tähenduse andmisest.

---------

omateada kirjutasin loo ajalehe ДЕНЬ ЗА ДНЕМ jaoks, kuid kõigepealt ilmus see PM veebiportaalis

---------

pilt siit