2000 valet

Huvitav, miks jäävad mõnikord küsimata need kõige olulisemad küsimused? Miks ei pärita poliitikutelt aru nende vigade ja valede eest? Kui riigisisesel mängumaal seda veel tehakse – kangutades mingi pisiskandaalikese abil oma kohalt lahti ebameeldiv isend – siis rahvusvahelisel tasandil jäävad need küsimused tihtipeale küsimata.

Hetkel pean ma silmas seda valet, mille abil õigustas Venemaa Föderatsioon oma 2008.a. augustisõda Gruusia vastu. Täpsemalt 2000 valet. Mäletate ehk, kuidas Vladimir Putin õiglases vihas moondunud näoga sisistas peale rünnakute algust ajakirjanikele: „2000 tapetut, kui palju me pidime veel ootama?“

Venemaa tõi toona võrdluseks Kosovo, kus Lääs sekkus, kui Serbia väepealike genotsiid kosovaride ehk Kosovo albaanlaste vastu oli muutunud koletuslikuks veresaunaks. Ja väitis seeläbi, et Osseetia olukord on samasugune. Gruusia viivat ellu osseetide-vastast genotsiidi, mis olevat seda hullem, et enamik neist on Venemaa kodanikud.

Võrdlus Kosovoga ei ole siiski pädev. Kui Kosovos oli tegu rahvusvahelise sekkumisega (NATO), siis Osseetias sekkus konflikti osapool ise (Venemaa). Kuigi teisest küljest – võrrelda võib kõike. Sest see toob esile mitte ainult sarnasused, vaid ka erinevused.

Vildakas õigustus
Pole ilmselt mõtet uuesti üles soendada seda vana küsimust, et kes siis ikkagi alustas? Kes tegi esimese sammu või lasu? Küsida võiks hoopis, kus on need enam kui 2000 hukkunut, kelle nimel sõda alustati? See arv tundus juba ette jabur, kuna mitte üheski konfliktis pole hukkunute arv suurem kui haavatute oma.

Hiljem on ka Venemaa ise häbelikult oma arvutusi ümber hinnanud. Kõigepealt vähendati seda 1700, siis 1300 peale. Lõplikult ei saa seda täpset numbrit ilmselt keegi teada, kuid ka Moskva enda ametlikud allikad jäävad sinna umbes 130 kanti.

Olgu, tõepoolest on ehk küüniline arvutada, et kui mitu hukkunut on vaja, et alustada nö päästeoperatsiooni. Ka üks surm on tragöödia. Kuid riigipeade sõnad, eriti sõja õigustuseks öeldud sõnad, väärivad ikkagi tähelepanu.

Mis saab edasi?
USA alustas Iraagi-kampaaniat Bushi sõnadega massihävitusrelvadest. Maailm küsis hiljem, et kus need siis on? USA oli sunnitud häbenedes tunnistama luureandmete ja oma retoorika ekslikkust. Maailma üldsus tegi järelduse – ju siis oli mingi muu põhjus. Näiteks Husseini kukutamine. Eesmärk on seega saavutatud. USA väed lahkuvad.

Venemaa alustas Gruusia-kampaaniat sõnadega 2000 hukkunud osseedist. Maailm pole küsinud, et kus need siis on? Venemaa pole pidanud ei häbenema ega õigustama. Kuid üldsus tegi ikkagi järelduse – ju siis oli põhjus milleski muus. Näiteks Saakašvili kukutamine. Eesmärk pole seega saavutatud. Venemaa väed ei lahku.

Algamas on august. Kuu, millal enamasti Venemaal juhtuvad ebameeldivad asjad.

Muuseas, olgu lõpetuseks öeldud, et tegu on omamoodi hüvastijätu-artikliga. Minu aastatepikkune koostöö Pärnu Postimehega peatub. Masu. Loodan, et me siiski kohtume veel siin leheveergudel.

Karmo Tüür
27.07.2009