Venemaa sõbrad ja vaenlased anno 2009

Venemaa suurim vaenlane on Gruusia ja ustavaim sõber Valgevene. Nii vähemalt arvavad need head venemaalased, kelle käest seda jällegi küsiti.

Järjekindluses on oma võlu. Kõikvõimalike arvamusuuringute läbiviimisel lisandub sellele võlule aga tõsine analüütiline lisaväärtus. Juba rida aastaid on kevade lõpus Venemaa elanike käest küsitud kahte asja. Et kes on Venemaa jaoks sõber ja liitlane ning kes vaenulikult meelestatud.

Vaadates Levada keskuse pool läbi viidud küsitluse tulemusi, saab teha vähemalt kolme sorti järeldusi. Esiteks selle kõige lihtsama – kes on need 35 riiki, kes väärisid kohta selles omamoodi edetabelis. Ehk siis keda tajutakse sõbra ja keda vaenlasena.

Ühemõttelised arvamused
Vaenlaste esikuuik on järgmine: Gruusia (nii arvas 62% vastanuist), USA (45%), Ukraina (41%), Läti ja Leedu (mõlemal 35%) ning Eesti (30%). Omamoodi huvitav, et peale seda kuut esivaenlast langeb vaenulikkuse tase suurusjärgu võrra ning järgmised mitte-sõbrad saavad juba kümnest punktist väiksemaid hindeid.

Sõprade esikuuikusse kuuluvad: Valgevene(50%), Kasahstan (38%), Hiina (18%), Saksa (17%), Armeenia (115%) ja India (12%). Ehkki sõbralikkuse skaala algab samuti üsna kõrgelt, jätkub edasi langus üsna ühtlaselt.

Teiseks saab vaadata, kui ühtemoodi tajuvad venemaalased ümbritsevat maailma. Kõik vastukäivam on nägemus Iisraeli suhtes. 3% vastanuist pidas seda riiki vaenlaseks ning täpselt sama paljud ka sõbraks. Ühest küljest näib selline lõhestumine skisofreeniline, kuid teisest küljest hoopiski normaalne. On see ju normaalse ühiskonna tunnus, kui osad arvavad ühtemoodi ning teised teistmoodi.

Kindlad vaenlased
Paraku jääb taoline näide üksikuks. Enamiku vaenlaste kohta ei tule ühtegi poolthäält (välja arvatud „vennalik“ Ukraina, kus 41 vastuhäält leevendab 2 poolthäält). Üsna ühemõtteline on ka sõprade tajumine (erandiks jällegi slaavi vend Valgevene, kelle 50 sõbrapunktile tuleb vastukaaluks 2 vaenupunkti).

Eriti iseloomulik on aga see, et vaenlasi ei näinud enda ümber ainult 3% venemaalasteist, sõprade puudumist pidas aga võimalikuks tervelt 13%. Ehk siis vaenlaste olemasolu on tunduvalt kindlam kui sõprade omamine. Vaenlastele antud punktid räägivad sama keelt, vaenulikkust tajutakse teravamalt kui sõbralikkust (62 vs 50%).

Kolmas üldistuste grupp, mida saab teha, jääb osaliselt väljapoole seda tabelit. See on muudatused ajas. Kuna olen sedasorti ülevaadet teinud juba aastaid, on minul see võimalus imelihtsalt olemas, ehkki iga lugeja võib samuti vanu materjale üles otsida ning omi järeldusi teha (2008 ja 2007, ehkki esimene on teise uuringufirma andmetele, kuid viimases kajastatakse ka varasemaid andmeid).

Muutumatud esinumbrid
Esimese torkab silma see, et ehkki Eesti püsib kogu aeg esinumbrite hulgas, muutub pisut meie asend. 2007.a. olime vaenlane number üks, nüüd aga langenud tagasi 2005-2006.a. tasandile.

Gruusia, kes on juba aastaid kõikunud teisel-kolmandal kohal vaenlaste hulgas, on nüüd „lõpuks“ esikohale rebinud. Gruusia ja Balti riikidega üheskoos on vaenlaste tipus alati olnud ka USA ning alates 2006.a. ka Ukraina. Nii et üsna järjepidev seis, küsimus on ainult esikohas.

Sõpradega on asi üsna samamoodi. Valgevene on kogu aeg olnud esirinnas, ainult aeg-ajalt Kasahstanile napilt esikohta loovutades. Saksamaa, Hiina ja Armeenia püsivad samuti pidevalt eespool, kuigi Armeenia muutub aja jooksul üha armsamaks ja Saksamaa kaotab jupphaaval punkte. India sõbra-seisund püsib aastate jooksul ülistabiilne.

Sama muutumatuks jääb ka sõprade või vaenlaste puudumist võimalikuks pidavate venemaalaste suhtarv. Seda, et Venemaal vaenlasi pole, usub neli-viis korda vähem inimesi kui seda, et Venemaal puuduvad sõbrad.

Seega – venemaalaste jaoks on vaenlane on ikka üks selge ja kindel värk, sõprade olemasolus võib aga kahelda. Huvitav, kas meie mõtleme teisiti?

Karmo Tüür
22.06.2009