Vene köögi eripära Eesti moodi

Vene köögi eripära Eesti moodi. Viktoria Ladõnskaja. Eesti Ekspressi kirjastus, 2009.a., 122 lk.

Kas te olete kunagi mõne kokaraamatu ühe soojaga läbi lugenud? Ma pean silmas, et võtnud kätte ja lugenud leht lehe järel, mitte sirvinud? Ilmselt mitte. Mina ka seni polnud.

Üldiselt ma sünnipäevadeks kinke ei oota. Hea kui sõbrad-tuttavad tulevad ning mõnus õhtu saab veedetud varasuvises grillihõngus, kõrvale kuhjade viisi värsket kraami ning tublisti õlut, et kõik see hüva kraam alla loputada.

Aga ikka juhtub mõni, kes tavast ei tea või ei pea. Seekord tõi üks külaline raamatu, mis aga osutus erakordseks. See on värske kokaraamat Viktoria Ladõnskajalt, Eesti Ekspressi ajakirjanikult. Vene köögi eripära Eesti moodi.

Vene teema on mulle lähedane. Kerge kokandushull olen kah. Pannes need kaks lihtsat asja kokku, otsustaski too raamat minu juurde tulla. Mille eest olen tänulik – nii toojale kui autorile. Ehkki Ladõnskaja polegi siinkohal nagu päris autor ja see pole isegi päris kokaraamat.

Ausalt öeldes on isegi raske kirjeldada, misasi see trükis siiski on. Nojah, selle keskmeks on siiski retseptid. Või kas ikka on? Äkki on selleks siiski inimesed? Lihtsad vene inimesed, kes elavad siinsamas Eestimaal oma igapäevast elu ning jagavad meiega ajakirjaniku vahendusel paremaid palasid oma köögist.

Miks ma ütlen, et Ladõnskaja polegi nagu autor? Sest need lood on pigem nagu intervjuud ... või ka mitte päris. Ja retseptid – ega needki pole tema omad. Välja arvatud üks – kus Ladõnskaja ise on peategelane. Üks kahekümneneljast. Kuigi retsepte on raamatus rohkemgi.

See on üks mitmekihiline raamat, umbes nagu kulebjaka. Või siis hoopis ootamatult tuumakas, nagu üllatus-pelmeenid. On ju isegi raamatu sissejuhatus peidetud selle keskele nagu zrazade lihatäidis. Ning pealegi värvikas ja ahvatlev nagu botvinja.

Selle kaante vahelt leiab midagi nii lihtsat kui vobla ning selle juurde lugu sama lihtsast vene mehest, santehnik Andrei Kuzmitševist. Ning keerukat ja kaasaegset sibulakonsomeed tuntud tippkoka Roman Zaštšerinski käest. Saadikuproua Larissa Uspenskaja üllatab oma lugupidava suhtumisega kohalikku kultuuri ning prantsuse-sovjeti kultuurisulamiga, mille nimeks siiani Olivier’ salat. Olga Petrovna leivasupist rääkimata.

Kõneväärseid isikuid ja järgitegemisele kutsuvaid retsepte leiab raamatus veelgi. Kuid see ehk polegi kirjutise suurimaks väärtuseks. Olulisim on ehk hoopis see raamat ise. Raamat vene inimestest ja vene köögist, mis elab siin koos meiega ja mida me nii vähe tunneme. Peale pliinide ja seljanka ei tulegi ju enamasti midagi pähe, kui slaavi köök kõneks tuleb – kuidas aga neidki õigesti teha, enamasti ei teata. Kohalikest venekeelsetest oskame aga rääkida veelgi vähem, ammugi siis nende kodustest traditsioonidest.

Isegi üsna tavapärane nähtus kokaraamatute puhul nagu tühjad lehed lõpus, muutub siin omamoodi märgiliseks. See on koht, kuhu sa saad ise oma retsepte kirja panna. Eeldatavasti eesti keeles. Ning ilmselt vene toitude kohta.

Ühesõnaga, see on vist küll esimene eestikeelne raamat kohalikust vene köögist, kus on segunenud nii puhas algupärane slaavi kui hilisem nõuka ja ka praegune eesti kihistus. Aasta integratsioonitegu, kui nii tahaks öelda. Aga tegelikult siiski kokaraamat.

Karmo Tüür
7.06.2009