Ukraina on nakatunud ja vajab ravi. Kõlab üledramatiseeritult? Või siiski mitte?Esiteks on ta nakatunud Kremli-meelsesse separatismi ja sõltuvusse. Isegi mitte Venemaa-meelsesse, vaid justnimelt Kremlist ning selle praegusest meeskonnast lähtuvasse tõppe. Jah, tuleb tunnistada, et Ukraina on end lasknud end ise nakatada ning ametlik Kiiev on olnud üsna loid ravi algatamisega, kuid kirurgilise sekkumisega on võimalik siin midagi ära teha. Viies seda kunstilist analoogi edasi - üks osa on juba amputeeritud.
Teiseks on Ukraina nakatunud usaldamatusse ja korruptsiooni. Või siis vastupidi, korruptsiooni ja sellest tulenevasse usaldamatusse. Rahvas ei usalda poliitikuid, ei usalda kohtuid, ei usalda isegi üksteist - niikuinii ju kõik varastavad, pole võimalik et keegi seda ei teeks. Selle haiguse sümptom on kasvõi viimatised parlamendivalimised oma madala osalusprotsendiga. Olgu, ega see pole Ukrainas kunagi kuigi kõrge olnud ning pigem ongi Lõuna-Euroopa olnud madala valimisaktiivsusega, kuid sõja tingimustes oleks võinud eeldada, et kodanikud mobiliseeruvad kasvõi valimispäevaks. Kuid ligi pool elanikest jättis paraku valimisjaoskondadesse tulemata.
Eks neid tõbesid või sümptomeid võiks veelgi üles lugeda. Kuid mitte see pole peamine. Peamine on see, et Ukrainal on tekkinud lootus. Ukraina rahvas on üllatusega iseendagi jaoks avastamas, et nad on võimelised oma riiki ise üles ehitama, seda kaitsma ning ise enda eest otsustama.
Paradoksaalsel moel on üheks lootuse tunnuseks needsamad viimatised parlamendivalimised, millest just juttu oli kui negatiivsest näitest. Kui nüüd vaadata lähemalt valimismustrit, siis on meeldiv tõdeda, et ukrainlased on välja rabelemas paternalistlikust, patrooni kummardavast suhtumisest. Ametis olev president ja tema omanimeline valimisblokk ei saanudki enamust! Parlamendis on vaja moodustada koalitsioon, asuda läbi rääkima ning ehk koguni asjade seisu üle sisuliselt arutama.Muidugi on oht, et kõik taandub omavahelisse purelusse toolide ja portfellide üle, kuid osaledes eile Skype kaudu ühes Kiievis toimunud ümarlauas jäi mulle mulje, et Ukraina on valmis asuma end ravima. Sest ükski tohter või nõunik ei saa seda teha ukrainlaste enda asemel. Me võime toetada ja aidata ning peamegi seda tegema, kuid vastuhakkamise ja paranemise soov peab tulema seespoolt.
----------
pildid võetud siit ja siit
No comments:
Post a Comment