Sunday, November 9, 2014

Venemaa on teelahkmel. Jälle.

Venemaa olukorra kirjeldamiseks pole paremat kirjeldust kui see äraleierdatud väljend. Ja selle
illustreerimiseks on raske välja mõelda midagi muud kui kuulsat stseeni, kus kukalt sügav rändur seisab kivi eest, mis seletab „kui pöörad paremale ...“ ja edasi vastavalt tekstile.

Tegelikkuses on neid teelahkmeid korraga mitu. Senist kurssi naljalt jätkata ei saa ja tuleb teha valikuid.

Rahvusriik või impeerium?
Üks suuremaid ja põhimõttelisemaid on Venemaa riiklik olemus. Kas olla Rus’ või Rossia, selles on küsimus. Rahvusriik või impeerium? Mõlemat korraga olla ei saa, seista kahe eri suunas liikuva paadi peal korraga pole pikka aega võimalik ilma väääga suuri (ühiskondlikke) rebendeid tekitamata. Ukrainas käima tõmmatud sõja verine mootorsaag ähvardab seda rebendit kiirkorras süvendada.

Venemaa patrioodid on praegu omavahel tõsiselt tülli minemas. Kas olla vene rahvuslane ja puhastada end kõigest mitteslaavilikust nagu migrandid Kaukaasiast? See tähendab paratamatult ka loobumist Kaukaasiast. Või siis olla vene imperialist ja nõuda tagasi kõiki maid, mida on tallanud vene sõduri saabas? Aga see tähendab vallutatud alade elanike tunnustamist Rooma impeeriumi kombel, kes lubas kõigi allutatute jumalad oma Olümposele, andes neile vähemalt näilise võrdsuse.

Neotsarism või presidentaalne riik?

Teine suur ja kiirkorras lahendust vajav probleem on süvenev isikukultus. Nagu hiljutisel Valdai klubi kohtumisel sõnastati: „Putin ongi Venemaa. Ilma Putinita Venemaad pole!“

Ausalt öeldes on siiralt kahju riigist ja rahvast, kes on end sulgenud sektantlikku maailmanägemusse, kus nende liider on kõige ülla kehastus. Ka kõige andunum juhikummardaja peab endale oma õudusunenägudes tunnistama, et füürer on surelik.

Kole pole isegi see, et mis saab peale suure juhi ja valgustatud õpetaja lahkumist. Kole on see, et taolises mõttemaailmas pole kohta kahtlustel ja iseseisval otsustusel. Sektant peab tsiteerima jumaldatud juhi mõtteid. Põhja-Korea ametnik peab valju häälega ahastades nutma kui vaja ja õnnest joobnult plaksutama, mitte aga võtma vastu otsuseid.

Tehnilised riskid ja Suur Lahendus?
Valuutapaanika, naftahinna kukkumine, infrastruktuuri vananemise tõttu sagenevad tehnogeensed katastroofid, riiklike programmide rahastamise kokkutõmbamine ja kõik muu tundub nende suurte dilemmade kõrval tehnilise jurana, millegi vähetähtsana. Kuid kõik need moodustavad summaarselt sellise fooni, mille tulemusena pole imestada, et ettevõtlikumad inimesed pagevad ise ja/või saadavad lähenevast õnnetusest eemale oma lapsi. Raha väljavedamisest pole vaja vist isegi rääkida.

Vene eliit ei näi praegu soovivat ülalmainitud probleeme lahendada. Valusaid otsuseid saab edasi lükata, püstitades ülimaid ülesandeid. Ja paraku ülim ülesanne või nö Suur Lahendus võib olla sõda. See liidab purelevad patrioodid ja võtab maha juhikultuse küsimuse.

Vaadates seda sõjavaimustust, mida vene ühiskonda läbi riikliku ajakirjanduse süstitakse, on üsna keeruline ette kujutada, kuidas seda välja lülitada kavatsetakse? Siiras õnnetunne „pindosidele“ (loe: ameeriklastele) vastuhakkamisest võimaldab massidega edukat manipuleerimist. Aga mis saab edasi?

Ma ei taha olla õnnetusekuulutaja, kuid valmisolek sõjaks on õhus. Ja see on kohutav.

1 comment:

tambet said...

Nad võivad kahjuks mõelda ka nii radikaalselt, et üks võimalus rahvusriiki ja impeeriumit ühendada on puhastada impeerium mittesoovitavatest mitteslaavlastest. Ajaloost näited olemas.