Krimmi dilemma

Iga valitseja õigustab oma tegusid ühtede ja samade sõnadega – kõik on tehtud riigi ja rahva hüvanguks. Isegi kui tegu on täiusliku türanniga, kes ei vaja kellegi heakskiitu, vajab ta rahu iseendaga ja oma rolliga ajaloos. Tegi ta ju kõike õigesti, isegi kui kaasaegsed kohe sellest aru ei saanud.

Vladimir Putini ees saab olema tõsine dilemma, kuidas nüüd siiski seletada oma tegusid Krimmi annekteerimisel ja Ukrainasse sissetungimisel. Seletada kasvõi iseendale nendel nukratel hetkedel kui ta sõidab läbi inimestest tühjaks tehtud linnatänavate, naastes kohtumiselt, kus teda sisuliselt ignoreeriti.

Ühest küljest on ju nagu kõik hästi. „Krõmnaš“ (Krimm-on-meie-oma) loosung köidab masside südameid ja päid, reitingud kerkivad ebanormaalsetesse kõrgustesse, sõjakas patriotism ja (sise-)vaenlaste otsimine laseb olmelistelt jamadelt tähelepanu hajutada.

Teisest küljest aga ... kuidas siis ikkagi on selle va rahva ja riigi huvidega, mille nimel kogu sõjamasin käima tõmmati?

Krimmis elavad „uusvenelased“ ootasid palkade ja pensionite tõusu, Venemaalt sissetulvavat turismi, sotsiaalseid garantiisid jne. Tegelikkuses on nad sattunud juriidilisse, finantsilisse ja logistilisse kollapsisse. Kinnisvaratehinguid teostada ei saa, vanad dokumendid enam ei kehti ja uusi veel pole võimalik vormistada, pangahoiuste ja laenude osas valitseb tõeline segadus, varustusprobleemid igal sammul ja peamine elatusallikas ehk hooajaline turism sai väga valusa hoobi.

Kas nö emamaal elava rahva elujärg on paranenud? Ei põrmugi, kappav inflatsioon ja vähenev ostujõud, kahanenud kaubavalik ja väljasõidukeelud. Mida maksab ainuüks sotsiaal-kulutuste armutu kärpimine senise „sotsiaalse eelarve“ mantra taustal?

Kuid ehk on rahva kannatused ajutised õigustatud ja kõik toimub riigi huvides? Rahvusvaheline renomee kukkus kolksuga vastu põrandat. Riiklike tulude peamine allikas – energiakandjate müük – teeb vähikäiku. Arhivaenlase NATO tõrjumine on toonud kaasa selle ühenduse reanimeerumise.

Kuna väliskeskkond on tugevalt muutunud, siis kajastub see ka Venemaa Föderatsiooni siseheitlustes. Kui isegi jätta kõrvale filosoofilised arutelud riigi olemuse ja tuleviku üle, siis kahanev ressursibaas toob automaatselt kaasa sisemiste heitluste ägenemise nende ressursside ümberjagamise nimel.

Ja mis saab Putinist endast? Kole mõeldagi, kuid juba on hakanud liikuma vaenulikud sahinad, et 2018.a presidendivalimised polegi enam lihtsalt uue ametiaja vormistamine! Muidugi võib Putin mingil hetkel enda asemel taas tõsta pukki Medvedevi ja muu maailm heldib uues petliku lootuse tuhinas ning annab kõik andeks.

Mida siis mõtleb Venemaa praegune president selles kõledalt tühjas linnas, mille elanikud on surutud kõrvaltänavatesse, et Suur Juht saaks läbi sõita? Või enne uinumist oma residentsis, millest ta eelistab väljuda ainult äärmise vajaduse korral, ainsateks seltsilisteks toidumaitsjad ja ihukaitsjad.

Kas ta tajub dilemmat, mille ees seisab nii ta ise kui kogu hääbuv impeerium? Kas kõik, mis on tehtud riigi ja rahva nimel, on tehtud ka nende kasuks?

---------

pilt võetud siit