Vladimir Putini psühholoogilise portreega tegelejad on andnud mitmeid väärtuslikke vihjeid, mis võimaldavad aru saada sellest nn paralleelmaailmast, kuhu naaberriigi liider näikse olevat sattunud.
Nendeks märksõnadeks on madal riskitaju, usaldamatus, neimahimu jne. KGB kasvandikuna (ja sellest salaordust juba lapsepõlves unistanuna) näeb ta enda ümber toimuvat kui üht lakkamatut erioperatsioonide jada. Või siis vähemalt keskkonda, mida on kõige optimaalsem kontrollida läbi eriopratsioonide.
Üks erioperatsioonide liik on nö kontrollitud kaose loomine. Kõige lihtsam näide – vargapoisid löövad ühes turu servas kakluse lahti ja samal ajal kui lihtsameelne rahvas seda kaema tõttab, teevad kaasosalised teises turuservas ja ammulisui vahtijate taskutes puhta töö. Peale seda ja enne kordniku saabumist lakkab kaklus kui võluväel ja eesmärk ongi saavutatud.
Sõjaline heidutus
Üldistatumal tasandil tuleb publikum (töödeldav) viia segadusse, panna ta millelegi reageerima ja siis kasutada seda reaktsiooni enda huvides. Noh ja mis saab olla mõjusam ärritaja kui sõjalise jõu demonstreerimine.
Korralda kuskil mõni sõjaline õppus, saada teele lennukid ja laevad, riku õhupiiri, saada välja või arreteeri mõni luuraja ... valikute võimalus on pikk. Sinu töödeldav objekt satub segadusse (enamasti polda ju jõudemonstratsioonideks valmis) ning hakkab siis sinu kujundatud olukorrale reageerima. Sehkendamise käigus teeb ta mõne vea, mida saab ära kasutada. Noh või vähemalt annab ta aimu oma reageerimisvõimekusest ja selle piiridest.
Kindralstaapides tegeletakse pidevalt nii ründe- kui kaitseplaanide koostamisega. Esimestest lihtsalt tavaliselt ei räägita või neid koguni eitatakse. Nende teadasaamiseks, sideliinide ja käsuahelate teadasaamiseks võib tegeleda pika ja pideva luuretööga, aga võib ka korraldada väikese sigaduse ja tähelepanelikult jälgida. Kui sul on piisavalt madal riskitaju või kõrge valulävi, siis loodad, et pääsed segadusest teve nahaga.
Regionaalsed konfliktid
Ühekordsete ärritajate mõju on aga piiratud ning pealegi pead sa pidevalt uusi variante leiutama. Pika-ajalisem ja tõhusam on tõmmata käima piirkondlik konflikt.
Kõigi impeeriumite lemmikvahend – siin pole Venemaa mingi erand – panna kohalikud tülitsema, omaenda võimudes ja üksteises kahtlema, teineteise ja riigi tagant varastama (aga kõik teevad ju seda) ning saavutadki kontrollitava kaose.
Kremli võimekuses ja soovis midagi taolist korraldada võib ju kahelda, aga kui vaadata tema perimeetril toimuvat, siis kipuvad kahtlused hajuma. Kaukaasia riikide käed on seotud kolme konfliktikolde läbi ja uued on vajadusel varmad tekkima. Moldaavia ja nüüd ka Ukraina on edukalt tükeldatud ning mängu reeglite järgi on Moldaavial oodata uut laksu, kuna Transdniestria õppetunnist Moskva silme läbi Kišinjovile ilmselt ei piisanud. Latgalite, Ida-Virumaa elanike, Leedu poolakate torkimine on pidev, ehkki seni mitte kuigi edukas protsess. Kuid mõnikord on protsess eesmärk omaette ja resultaati polegi (kohe) vaja.
Propaganda
Kolmas ja kõigi kaosekülvajate armastatuim vahend on aga kahtlemata propaganda. Lase vaenlase laagris käima kuulujutt nende kindralite korrumpeerituse kohta ja jälgi võitlustahte langust. Anna teada, et „aga tegelikult“ on riigijuhid ja poliitikud pelgalt tahtetud käpiknukud telgitaguste niiditõmbajate käes ning vaata, kuidas riik ja rahvas võõranduvad.
Kui vaadata Venemaa viimaste aastate pingutusi endale kasuliku info viimises maailma, siis tuleb tunnustada teatavat professionaalsust. Vähemalt formaalsel tasandil tehakse kõike nii nagu peab. See seltskond, kes on harjunud ja/või võimeline infot tarbima inglise keele kaudu ja otsib alternatiivseid allikaid, neile on ette antud RT. Sputnik ehk kohalikes keeltes toimetavate meedikanalite võrgustik asub võitlema südamete ja mõistuste eest väiksematel turgudel. Venekeelesele seltskonnale mõeldud telemonopolidest ja nende koloriitsetest kujudest ei pea rääkimagi.
See et propagandarindel kasutatakse vahel kirvena kohmakaid valesid ja kiirelt-paljastatavaid pettusi, polegi enam oluline. Suur osa publikust võtab vastu vaid esmase info ja ei otsi tõendeid või vastuväiteid.
Kaosekorraldamise varjupooled
Erioperatsioonide kaudu maailma juhtimine on muidugi mõeldav, kuid sellel on omad miinused.
Esiteks peab korraldajal olema piisavalt ressurssi, et kogu see jama kinni maksta. Kuni naftabarreli hind oli tõusuteel, süvenes Kremli peremehe veendumus oma eksimatuses ja peaaegu et jumalikus kõikvõimsuses – ükskõik mida ta tegi, raha tuli alati sisse piisavalt ja veelgi rohkem. No kellel ei ajaks taoline edu pead sassi?
Teiseks peab sul olema piisavalt häid ja usaldatavaid kindraleid ja sõdureid, operatsioonide väljamõtlejaid ja täideviijaid. Pidev ajude väljavool ja reitingu kõikumine võis aga viia Suure Juhi segadusse – kas siis kõik ei olegi kontrolli all? Ukrainas suure skeemi äpardumine (Janukovitši põgenemise näol) võimaldas vallandada kampaania, mis tõstis siseriikliku heakskiidu sotsioloogiliselt võimatutesse kõrgustesse ... aga kas taastas ka usalduse?
Kolmandaks ei saa kaose külvaja ise olla etteennustatav. Autokraat, rääkimata diktaatorist, ei saa end lasta kammitseda institutsioonide või muude reeglite raamidest – vastasel juhul poleks ta ju tugev liider, vaid hall ametnik. Pidev ennustamatus aga välistab pikaajalise planeerimise. Putini portreteerijad on öelnud – tema poliitika ongi poliitika puudumine. On vaid üldised hägused strateegilised visandid (nt suurriigi staatuse taastamine), kuid selgeid plaane kuidas seda saavutada ei ole ega saagi olla, sest muidu võib vaenlane vastu tegutseda. Ja vaenlasi on erioperatsioonide planeerijal lõpmatult. Täpsemalt – kõik ümbritsevad on potentsiaalsed sihtmärgid.
Ja viimaseks siin loetelus olgu ära toodud hüpoteetiline võimalus, et töödeldavatel ehk kaose all kannatajatel saab ühel hetkel kõrini. Kuid see on juba hoopis teise mõtiskluse teema.
Karmo Tüür
19.11.2014
Nendeks märksõnadeks on madal riskitaju, usaldamatus, neimahimu jne. KGB kasvandikuna (ja sellest salaordust juba lapsepõlves unistanuna) näeb ta enda ümber toimuvat kui üht lakkamatut erioperatsioonide jada. Või siis vähemalt keskkonda, mida on kõige optimaalsem kontrollida läbi eriopratsioonide.
Üks erioperatsioonide liik on nö kontrollitud kaose loomine. Kõige lihtsam näide – vargapoisid löövad ühes turu servas kakluse lahti ja samal ajal kui lihtsameelne rahvas seda kaema tõttab, teevad kaasosalised teises turuservas ja ammulisui vahtijate taskutes puhta töö. Peale seda ja enne kordniku saabumist lakkab kaklus kui võluväel ja eesmärk ongi saavutatud.
Sõjaline heidutus
Üldistatumal tasandil tuleb publikum (töödeldav) viia segadusse, panna ta millelegi reageerima ja siis kasutada seda reaktsiooni enda huvides. Noh ja mis saab olla mõjusam ärritaja kui sõjalise jõu demonstreerimine.
Korralda kuskil mõni sõjaline õppus, saada teele lennukid ja laevad, riku õhupiiri, saada välja või arreteeri mõni luuraja ... valikute võimalus on pikk. Sinu töödeldav objekt satub segadusse (enamasti polda ju jõudemonstratsioonideks valmis) ning hakkab siis sinu kujundatud olukorrale reageerima. Sehkendamise käigus teeb ta mõne vea, mida saab ära kasutada. Noh või vähemalt annab ta aimu oma reageerimisvõimekusest ja selle piiridest.
Kindralstaapides tegeletakse pidevalt nii ründe- kui kaitseplaanide koostamisega. Esimestest lihtsalt tavaliselt ei räägita või neid koguni eitatakse. Nende teadasaamiseks, sideliinide ja käsuahelate teadasaamiseks võib tegeleda pika ja pideva luuretööga, aga võib ka korraldada väikese sigaduse ja tähelepanelikult jälgida. Kui sul on piisavalt madal riskitaju või kõrge valulävi, siis loodad, et pääsed segadusest teve nahaga.
Regionaalsed konfliktid
Ühekordsete ärritajate mõju on aga piiratud ning pealegi pead sa pidevalt uusi variante leiutama. Pika-ajalisem ja tõhusam on tõmmata käima piirkondlik konflikt.
Kõigi impeeriumite lemmikvahend – siin pole Venemaa mingi erand – panna kohalikud tülitsema, omaenda võimudes ja üksteises kahtlema, teineteise ja riigi tagant varastama (aga kõik teevad ju seda) ning saavutadki kontrollitava kaose.
Kremli võimekuses ja soovis midagi taolist korraldada võib ju kahelda, aga kui vaadata tema perimeetril toimuvat, siis kipuvad kahtlused hajuma. Kaukaasia riikide käed on seotud kolme konfliktikolde läbi ja uued on vajadusel varmad tekkima. Moldaavia ja nüüd ka Ukraina on edukalt tükeldatud ning mängu reeglite järgi on Moldaavial oodata uut laksu, kuna Transdniestria õppetunnist Moskva silme läbi Kišinjovile ilmselt ei piisanud. Latgalite, Ida-Virumaa elanike, Leedu poolakate torkimine on pidev, ehkki seni mitte kuigi edukas protsess. Kuid mõnikord on protsess eesmärk omaette ja resultaati polegi (kohe) vaja.
Propaganda
Kolmas ja kõigi kaosekülvajate armastatuim vahend on aga kahtlemata propaganda. Lase vaenlase laagris käima kuulujutt nende kindralite korrumpeerituse kohta ja jälgi võitlustahte langust. Anna teada, et „aga tegelikult“ on riigijuhid ja poliitikud pelgalt tahtetud käpiknukud telgitaguste niiditõmbajate käes ning vaata, kuidas riik ja rahvas võõranduvad.
Kui vaadata Venemaa viimaste aastate pingutusi endale kasuliku info viimises maailma, siis tuleb tunnustada teatavat professionaalsust. Vähemalt formaalsel tasandil tehakse kõike nii nagu peab. See seltskond, kes on harjunud ja/või võimeline infot tarbima inglise keele kaudu ja otsib alternatiivseid allikaid, neile on ette antud RT. Sputnik ehk kohalikes keeltes toimetavate meedikanalite võrgustik asub võitlema südamete ja mõistuste eest väiksematel turgudel. Venekeelesele seltskonnale mõeldud telemonopolidest ja nende koloriitsetest kujudest ei pea rääkimagi.
See et propagandarindel kasutatakse vahel kirvena kohmakaid valesid ja kiirelt-paljastatavaid pettusi, polegi enam oluline. Suur osa publikust võtab vastu vaid esmase info ja ei otsi tõendeid või vastuväiteid.
Kaosekorraldamise varjupooled
Erioperatsioonide kaudu maailma juhtimine on muidugi mõeldav, kuid sellel on omad miinused.
Esiteks peab korraldajal olema piisavalt ressurssi, et kogu see jama kinni maksta. Kuni naftabarreli hind oli tõusuteel, süvenes Kremli peremehe veendumus oma eksimatuses ja peaaegu et jumalikus kõikvõimsuses – ükskõik mida ta tegi, raha tuli alati sisse piisavalt ja veelgi rohkem. No kellel ei ajaks taoline edu pead sassi?
Teiseks peab sul olema piisavalt häid ja usaldatavaid kindraleid ja sõdureid, operatsioonide väljamõtlejaid ja täideviijaid. Pidev ajude väljavool ja reitingu kõikumine võis aga viia Suure Juhi segadusse – kas siis kõik ei olegi kontrolli all? Ukrainas suure skeemi äpardumine (Janukovitši põgenemise näol) võimaldas vallandada kampaania, mis tõstis siseriikliku heakskiidu sotsioloogiliselt võimatutesse kõrgustesse ... aga kas taastas ka usalduse?
Kolmandaks ei saa kaose külvaja ise olla etteennustatav. Autokraat, rääkimata diktaatorist, ei saa end lasta kammitseda institutsioonide või muude reeglite raamidest – vastasel juhul poleks ta ju tugev liider, vaid hall ametnik. Pidev ennustamatus aga välistab pikaajalise planeerimise. Putini portreteerijad on öelnud – tema poliitika ongi poliitika puudumine. On vaid üldised hägused strateegilised visandid (nt suurriigi staatuse taastamine), kuid selgeid plaane kuidas seda saavutada ei ole ega saagi olla, sest muidu võib vaenlane vastu tegutseda. Ja vaenlasi on erioperatsioonide planeerijal lõpmatult. Täpsemalt – kõik ümbritsevad on potentsiaalsed sihtmärgid.
Ja viimaseks siin loetelus olgu ära toodud hüpoteetiline võimalus, et töödeldavatel ehk kaose all kannatajatel saab ühel hetkel kõrini. Kuid see on juba hoopis teise mõtiskluse teema.
Karmo Tüür
19.11.2014
----------
lugu ilmus EPL'is
----------
No comments:
Post a Comment