"Kas te ei arva, et see võib provotseerida Venemaad?" Selles küsimuses kõneleb argus. Hirm on see, mida meile peale pressitakse, lootuses et see halvab ja pärsib meie teo- ja otsustustahet. Hirm on see, mida me ei saa endale lubada. Sel juhul ei saa me lubada endale ka omariiklust.Eesti olemasolek iseseisva riigina on Venemaa impeeriumi-meelsete jõudude jaoks juba paras provokatsioon. Ajalooline arusaamatus, mis tuleb likvideerida. Iga territoorium, mille eest on sõdinu vene sõdur, on ju impeeriumi osa. Nagu Krimm.
Just hetk tagasi helistas mulle üks ajakirjanik ja küsis, et kas Eesti peaks sekkuma NATO ja Venemaa kaklusesse või oleks targem jääda kõrvaltvaatajaks.
Eesti ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Me oleme NATO liige. Meie olemegi NATO. NATO baasid on siin ja nendes teenivad meie pojad. Sest meie oleme nii otsustanud.
Me ei saa Venemaad mitte provotseerida. Kogu meie ajalookäsitlus, kogu maailmanägemus, kogu eksistents on provokatsioon nende jaoks, kes soovivad näha Venemaad taas võimsa ja vägevana.
Küsimus on vaid selles, mida me taolise teadmisega peale hakkame. Kas laseme kõrvad lönti ja loobume "provotseerimisest" ehk olemasolust? Või seisame ise sirgelt ohu ees ja aitame teisi hättasattunuid?
---------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment