Thursday, August 8, 2019

Suure sõja kõminad

See on omamoodi kummaline, kuidas meie ohutunnetust ei määra mitte tegelik ohutase, vaid selle hoomatavus. Kööginuga me oskame ohtlikuks pidada, kuskil kaugel tiirlevat komeeti aga mitte. India-Pakistani konfliktiga on üsna sama lugu – see toimub kuskil kaugel ja näib tühisena. Tegelikkuses on aga see suurima globaalse katastroofi hõnguga lugu, kuna omavahel ristavad relvi kaks tuumariiki.

„India-Pakistani konflikt“ ning „lahingud Jammu ja Kašmiiri provintsisis“ on sedasorti märksõnad, mille taustal kasvas üles vanem põlvkond. Raadio- ja telepurk puistas uudiseid sellest kandist nii sageli, et see muutus toona suisa kuidagi omaseks ning koduseks.

Pole ka ime, sest Teise Maailmasõja järel tekkinud kaks riiki on omavahel sisuliselt permanentses konfliktis. Suuremaid sõdu on India ja Pakistani vahel olnud neli, väiksemaid süle ja seljaga pealekauba. Tüliõunaks eelkõige Jammu ja Kašmiiri provintsi kuuluvuse küsimus. Pakistan peab seda, peamiselt moslemitega asustatud territooriumi enda omaks, samas kui ammuse jagamisleppe järgi sattus see India kätesse.

Kolm põhjust
Nii et praegu toimuva juurpõhjus on toonaste jagajate suva. Piirkond anti Indiale, kuigi samas jäid sealsele rahvale laialdased eriõigused, mida nüüd India tahab ära võtta. Igasuguste õiguste ja muude soodustustega on aga ju see häda, et soodustuste andmine on saajate jaoks „loomulik“, äravõtmine aga „ebaloomulik“.

Teine ja vahetu põhjus on see, et India kevadistel parlamendivalimistel oma positsioone valimisvõidu ja parlamendist enamiku kohti saanud India Rahvapartei teeb lihtsalt seda, mida ta valimislubadustes rääkis. Ehk siis tühistab piirkonna eristaatuse – selle muudatuse sisust räägime aga paar lõiku allpool.

Kolmas ja nö sekkuv põhjus on nö vastasrinna ehk Pakistani käitumine. Ühest küljest varakevadine provokatsioon – nii seda India poolt tajutakse – terroriaktide ja sõjalennuki(te?) allatulistamise näol. Teisalt aga Pakistani praeguste ametivõimude leplikuna tunduv retoorika, nii et India ilmselt üritab kasutada võimaluste akent.

Muudatuse sisu
India keskvõimu poolt vaadatuna tahetakse teha ainult head, eelkõige India enamiku seisukohalt. Kui siiani kehtis Kašmiiris mitmed piirangud, nt võisid kinnisvara soetada ja teatud ametikohtadel töötada ainult kohalikud elanikud, siis nüüd peaks see „ebaõiglane“ piirang kaduma ja kõigil kodanikel tekkima võrdsed võimalused.

Territoriaalse haldusjaotuse muutmine – senise provintsi jagamine kaheks – ning regionaalse parlamendi volituste kärpimine tunudub sellise tehnilise ja igava sudimisena, mis peaks nö keskmise kodaniku jaoks üsna ebahuvitav olema. Tegelikkuses puudutab see aga jällegi kolme üsna leppimatus erimeelsuses elava kohaliku grupi – hindud, moslemid ja budistid – huve ning omavahelisi võimusuhteid ning selline ümberkorraldus mõjutab paljusid ja sügavalt.

Olukorda muudab keerulisemaks see, et Indias elava moslemite kogukonna huve kipuvad kaitsma lisaks ametlikule Pakistanile mitmed terrorirühmitused, mis baseeruvad Pakistanis, aga ka Afganistanis.

Perspektiivid
Kašmiiri konfliktist rääkides jäetakse tavaliselt mainimata mõjuvõimas kolmas ehk Hiina. Paikneb ju piirkond laiemalt India, Pakistani ja Hiina piirikolmnurgas. Hiina, kes oma kodus moslemeid üsna spetsiifliste võtetega „ravib ja koolitab“, toetab moslemiriiki Pakistani, kuna viimane aitab tasalülitada Indiat. Konflikti edenedes traageldab Hiina teede jms rajamisega inimtühjadele alale enda külge üha suuremaid tükikesi.

USA kõikuv käitumine ning Venemaa hooti tugevnevad, siis jälle vaibuvad katsed olukorrast oma profiiti lõigata ei muuda toimuvat kröömikestki lihtsamaks. Kohapealseid mõjuvõimsaid ja teovõimelisi aliansse, kes võiks vaenupooli rahustada, sisuliselt pole, ehkki Moskval meeldib rääkida Šanghai Koostööorganisatsiooni rollist.

Igatahes on India asunud piirkonda senisest veelgi enam militariseerima. Erinevatel andmetel on kohale saadetud 10-50 tuhat sõdurit. Maštaabi tajumiseks olgu öeldud, et India ja Pakistani vahel on mh peetud sõja-ajaloo suurimaid tankilahinguid peale peale II Maailmasõda. Ainuke argument, mis teoreetiliselt võib vältida Suure Sõja puhkemist, on mõlemal poolel olemasolev tuumarelv. Aga see argument ei tee muu maailma jaoks asja kuigivõrd õdusamaks.

Nii et kumb ta siis on, see Kašmiiri konflikt, kas kööginuga või komeet?---

-----------------------

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

2 comments:

Mad Max said...

See on nagu veel üks ämber vett läbimärjale inimesele krae vahele:))

Mina muretsesin ülerahvastatuse pärast.
Kergesti kättesaadava nafta ammendumise pärast.
Põua ja veepuuduse tõttu euroopasse tunglevate rahvamasside pärast.
Kliimamuutuste põhjustatud tulekahjude ja uputuste pärast.
Hiina kinnisvaramulli lõhkemise pärast.
Uute tuumajaamade ja eriti tuumalaevade ehitamise pärast.
Iisraeli ümber toimuva pärast.
Nafta ja gaasi tootmisel kasutatava hüdrofrakkimise meetodi pärast.
Maharaiutud metsade pärast.
Põllumaadele uuselurajoonide ehitamise pärast.
Hormuzi väina pingete pärast.
Üleliigse püügiga hävitatud kalavarude pärast.
Hiina ja USA lõpliku tüllimineku pärast (Kui Hongkongi rahutused veriselt maha surutakse ja Lääs selle sanktsioonidega hukka mõistab. Kas Hiina moodustab siis koos sõbra Venemaaga ühisrinde Lääne vastu? Appi!!!)

Ja nüüd Kašmiir ka veel!
Oeh!

Aga hr Karmo Tüür on kahtlemata parim välismaailma sündmuste analüütik Eestis.
Aitäh alati huvitavate artiklite ja intervjuude eest!

KT said...

Kui vaja, räägime mõne mure veel juurde. Püsige lainel :)