Kas Läti ja Gruusia on naabrid?

Mis veider küsimus, eks ole? Piisab pilgust maailmakaardile, nägemaks, et neid kahte riiki lahutab tuhandeid kilomeetreid.

Ent siiski esitati möödunud nädalal ühes vestlusringis just selle-lähedane küsimus. Õigemini küll paluti võrrelda Thbilisi ja Riia tänavatel toimuvat. Tavapäraselt võrreldakse midagi sarnast, riikidest eelkõige naabreid – on ju nende ühine kultuuri- ja ajalootaust see pidepunkt, mis muudab olud ja sündmused võrreldavaks.

Kaheldavad sarnasused
Läbi telepurgi sündmusi jälgiva inimese jaoks näib sarnasus ilmne. Nii Läti kui Gruusia pealinnade tänavaid ummistas rahvas, kes protestis võimude vastu. Esmapilgul kattusid ka mitmed olulised teemad, mis õhutasid rahvast meelt avaldama. Samas, ehkki märksõnad kõlavad ühtemoodi, on nende taga olevad protsessid tihti erisuunalised.

Korruptsioon. Lätis oli üheks päästikuks, mis vallandas rahva rahulolematuse, korruptsioonivastase võitluse büroo ülema Aleksejs Loskutovsi vallandamine. Gruusias omakorda on korruptsiooni-vastane võitlus tekitanud paksu verd, jättes paljud nö vanad tegijad ilma nii sissetulekust kui mõjujõust. Ehk siis ühel juhul toetati korruptsiooni-vastasust, teisel aga oldi rahulolematud liiga aktiivse sudimisega.

Valimised. Gruusias ärritas inimesi valitsuse soov lükata edasi parlamendivalimised. Lätis sai teatavaks see küünilisus, millega suuremad erakonnad eelmiste valimiste ajal olid eiranud valimisreklaami piiravaid seadusi. Ühel juhul siis valitsuse liiga jõuline käitumine, teisel juhul riigiaparaadi suutmatus kontrollida protsessi.

Olulised erinevused
Kõigist esmapilgu ühisjoontest hoolimata on erinevusi rohkem ja olulisemad. Erinevad nii meeleavalduste sisuline ajend kui iseloom, rääkimata valitsuse reaktsioonist.

Kui asja ülilihtsalt (loodan et mitte liig-lihtsalt) seletada, siis Lätis soovis rahvas, et valitsusele antaks tagasi tema põhiseaduslikud volitused. Et asju ei otsustaks kuskil hämarates tagatubades kolm oligarhi – või nagu neid nimetas Economisti ajakirjanik Edward Lucas „minigarhi” – vaid et kehtiks läbipaistvad reeglid ja nn hea valitsemise tavad.

Gruusias vastupidi soovis rahvas võtta võim legitiimselt valitud riigipealt … ehkki vähemalt esialgu ei olnud kellelgi kuigi täpset ettekujutust, et mida selle võimuga edasi peale hakata. Tõsi küll, sellegi nõudmiseni jõudis esialgu äärmiselt erinevate loosungitega vehkinud seltskond alles pikapeale. Alul olla muuhulgas kõlanud ka nõudeid peatada hiinlaste sissevool, taastada põllumajandus jne.

Samavõrra erinev oli ka võimude reaktsioon. Lätis ei ajanud keegi meeleavaldajaid laiali, Gruusias tegutsesid eriüksused, kasutades erivahendeid, muuhulgas ka psühholoogiliselt vägagi mõjuvaid-hirmutavaid, nagu veretaoliselt punaseks värvitud vesi.

Õppetund meile
Eelnenust põnevamgi on aga mõelda mitte sellele, et mida Eesti saab või peab tegema nonde sündmuste suhtes, vaid et millist mõju need avaldavad meile endile.

Kui Gruusia poliitiline süsteem on meie omast üpris erinev, siis Läti oma sarnaneb paljuski. Riias toimuv võiks olla hea õppetund meie poliitikutele. Õppetund selle kohta, et mis saab, kui jõhkralt ja küüniliselt eiratakse reegleid ja nö häid tavasid. Et isegi jaheda põhjamaise publiku kannatusel võib piir olla.

Mõlema, nii Gruusia kui Läti sündmuste taga on aga nähtav ka üks siduv lüli. Nimelt kurikuulus vene jälg. Gruusias kõlavad võimude süüdistused tulise otskohekohesusega. Lätis on Venemaa või vene jälg vähem ilmne, ent samuti soovi korral tajutav.

Ja vat see ongi see, mis õigustab Gruusia ja Läti vaatlemist naabritena. Nad on mõlemad Venemaa Föderatsiooni naabrid. Endise impeeriumi osad, milledes valitsev ebastabiilsus mängib enamasti nn kolmanda osapoole kasuks.

Kui taoline teooria isegi tõsi pole, siis heaks vabanduseks-õigustuseks sobib see alati, kas pole?

Karmo Tüür
19.11.2007