Venemaa väljakutsed

Venemaa Föderatsiooni ees seisvate üleskutsete lahkamist tasub alustada ülilihtsast tõdemusest – tegu on liiga suure ja mitmetahulise maaga, et saaks piirduda ühemõõtmelise ülevaatega. Paratamatult tuleb mängu võtta vähemalt kaheteljeline skaala ja vaadelda seda veel lisaks ka ajateljel.

Arvan, et paslik oleks võtta kasutusele lihtne „sees ja väljas“ kaksikjaotus. Sel moel saame eristada nelja ohtude gruppi: sisemised, mis mõjutavad Venemaad ennast; seest tulenevad, aga välja mõjuvad; välised ja siseolukorda mõjutavad; ning välised ohud, mis Venemaa kaudu kulgedes ja ehk koguni võimendudes omakorda välismaailma mõjutavad.

Paraku ajab näiliselt lihtsa jaotuse segasemaks läbipõimitus. Vähe on asju, mis oleks tänapäevases maailmas ainult sisemised või ainult välised. Taoline piiride ähmasus sunnib meid oma mõtteid veel selgemalt sõnastama, võimaldamaks lihtsaimatki analüüsi.

Piiratud mahu tõttu ei pretendeerigi see kirjatükk Venemaa ees seisvate väljakutsete täielikule loetelule, vaid toob mõned näited. Täpsemalt igast kategooriast kaks. Neid täpsustada või vaidlustada võib juba iga hea lugeja. Ning selguse mõttes olgu öeldud, et Venemaast lähtuva tahtliku agressiooniga seotud väljakutsed jätan teadlikult kõrvale.

Sisemised väljakutsed

Venemaa suurim sisemine väljakutse on ilmselt tema haldussuutmatus. See omakorda tuleneb kahe suure näitaja koosmõjust: pööratu territoorium ja vähenev/vananev elanikkond. Pluss korruptsioon, ebaefektiivne fiskaalsüsteem jne. Lühidalt – nii suure ja kehva kliimaga maa haldamiseks kulub metsikult ressurssi, mida kas pole või ei suudeta sihipäraselt kasutada.

Teise siseohuna võib ilmselt tuua võõraviha. Kuigi Venemaal domineerivad mõistagi venelased (u 80% rahvastikust), on süvenev üldine kseno- ja eriti kaukasofoobia viimas jabura olukorrani, kus nn patrioodid soovivad küll kontrollida kunagi vallutatud alasid, kuid vaenavad sealseid elanikke.

Seest väljapoole mõjuvaid ohtude all mainin ära kaks: (majandus-)põgenikud ja ökoloogilise surve. Nagu kohe näha, on need kraadi võrra hüpoteetilisemad kui esimese rühma juba hetkel toimivad siseohud.

Põgenike teema pole maailmas uudne ning ka Venemaa ajaloos on olnud väljarände laineid mitmeid – vene enda sotsioloogid räägivad praegu kuuendast suurest lahkumisest. Hetkel pole küll tegu äärmusvaesuse eest põgeneva ning oma ahastuses agressiivse massiga, kuid survet vastuvõtvatele ühiskondadele avaldavad nad ikkagi.

Ökoloogiline oht on midagi globaalselt arusaadavat. Ehkki Venemaa oma puutumatute tundratega võib jätta ökoloogilise turvasaare mulje, tasub meenutada, millises olukorras on sealne infrastruktuur ja mäherduse saastejälje vajutaks ka meie piirkonda mõne piirilähise reaktori lõhkemine.

Välisriskid

Välismaailmast Venemaale ulatuvad väljakutsetest esimene on seni tajutav kullavihmana. Jutt on nö naftahindadest, laiemalt aga kõigest sellest, mille müügist Venemaa eelarve ja toimetulemine nii olemuslikult ära ripub. Kui lõpeb toormemüügist ja kogu muust nö vanast majandusest tulenev raha sissevool Venemaa riigikassasse, võib see tähendada riigi kokkukukkumist kõige otsesemas mõttes.

Kesk-Aasia konflikti nö afganiseerumine on midagi, mis ähvardab Venemaad ja seda üldsegi mitte teoreetiliselt. Kui sealne alaline pinge eri rahvuste, gruppide ja klannide vahel täie leegiga põlema lahvatab, siis laieneb see paratamatult ka Venemaa enda territooriumile – ning võimekus seda kontrollida on sisuliselt nullilähedane, seda kasvõi piirikontrolli problemaatilisuse tõttu.

Mis on aga need välised riskid, mis võivad üle või läbi Venemaa mõjutada välismaailma? Üks on kurb reaalsus, millega juba puutume kokku nii meie kui muud piirkonna riigid. See on salakaubandus ning eriti üks selle vorm – narkotransiit. Afganistanist Euroopasse liikuv heroiin läbib Venemaad ning siit tagasi Venemaale voolab kõikvõimalik keemiline sodi, toites mõlemal teel kohalikku kriminaalset seltskonda.

Teine ja samuti üldse mitte teoreetiline on piirkondlike konfliktide levimine Venemaale ja sealtkaudu edasi. Äärmuslik islamism on selle üks näide, Venemaale suhteliselt hiljuti jõudnud mõttevoolud jõuavad sealtkaudu ka meie jaoks „tõlgituna“ kohale. Või juhul kui peaks jõustuma impeeriumi edasise lagunemise ideed – mis Venemaa riikluse eestkõnelejate loogikast lähtudes on ju välist päritolu – siis saab see olema valus ja ilmselt verine protsess, mis ulatub kaugele üle praeguste piiride.

Mis on väljavaated?

Ehkki ülaltoodud näited võivad olla väga erineva tõenäosusastmega, proovime selle kahemõõtmelise maatriksi panna ka ajateljele.

Haldussuutmatus on paraku ilmselt süvenev nähtus. Seda lihtsate ja objektiivsete protsesside tõttu, nagu demograafiline ja infrastruktuurne kuhtumine. Poliitiliste vahenditega võib seda püüda tasakaalustada, kuid seni pole näha erilisi edusamme. Kuna oma elanikkonda jääb vähemaks ja sisserändajaid saab üha rohkem, siis ei kao kuhugi ka võõraviha, kuigi selle taltsutamine võiks käia pisut lihtsamalt, kasvõi politseiliste võtetega (aga hetkel on Venemaa niigi maailmas vist kolmandal kohal politsei arvukusega elanikkonna suhtes). Seega läheb asi pisut hullemaks, aga ehk jääb kontrolli alla.

Väljaränne peatub paratamatult mingil hetkel ning ka ökoloogilise riski maandamine on edeneva tehnoloogia puhul ehk mõeldav, nii et paneme seest välja suunatud väljakutsete rubriiki vähemalt nulli, kui mitte pisukese, ent lootusrikka plussi.

Välisriskid Venemaa siseolukorrale ei kao paraku kuhugi ning neid ei saa Venemaa ka kuigivõrd kontrollida. Kõrged toormehinnad vähendavad moderniseerumise vajadust, madalad aga suruvad riigi põlvili. Regionaalse konflikti oht on ja jääb akuutseks ning selle levimise eest ei kaitse ka midagi. Seega see kategooria saab ajateljel miinusmärgi.

Venemaa kaudu edasilevivad välised väljakutsed on midagi, mida kontrollida näib uskumatult keeruline, kuid koostöös välismaailmaga ehk siiski mõeldav. Nii et paneme siia kasvõi nõrga lootusega nulli.

Üldistatult võib siis öelda, et neljas väljakutsete kategoorias saame me kokku kaks miinust ja kaks õhkõrna plussi. Seega pole veel mitte kõik kadunud ning Venemaa naabrina võime loota, et protsesse saab pöörata. Kuid selleks on vaja koostööd. Mõlemapoolset.

Karmo Tüür

22.11.2011

		Ohud
		Sisemised	Välised
Mõju	Sisse	Haldussuutmatus Võõraviha	Naftahinnad Kesk-Aasia afganiseerumine
	Välja	Majanduspõgenikud Ökoloogia	Narkokaubandus Regionaalse konflikti laienemine

------------

lugu ilmus Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmunud erilehes 20.12.2011